Sunday, 5 September 2010

Esimesed 100 kilomeetrit

Viis ja pool tundi rattasõitu selja taga. Päike, tuulevaikus - tundub, et ilmaga paar järgmist päeva veab. Jõuame Nõvale Roosi turismitallu plaanitust kolm tundi varem. Perenaine Imbi on avasüli uksel vastas, saun läheb kohe sooja, suurte punaste roosidega kaunistatud toad juba ootavad.
Roosi turismitalu pererahvas oli Indreku rattasõidust kuuldes koheselt nõus Abikäe meeskonda majutusega toetama. Imbi ütleb, et tal on olnud elus mitmeid kokkupuuteid erivajadustega inimestega. "Olgem ausad,  olen näinud tihti ka selliseid olukordi, kus puudega inimene ei lähe tegelikult korda kellelegi teisele peale tema lähedaste," räägib Imbi. Eelmisel suvel võttis ta enda juurde tasuta puhkama mitu ratastoolis noort puudega laste lastekodust Tallinnast. "Nad oli nii elurõõmsad ja positiivsed inimesed, et nende kõrval hakkab kohe häbi millegi üle kurta," meenutab ta. Ometi on tal nukker meenutada, et laste elamistingimused lastekodus olid nii kasinad - kolm last ühes kitsukeses toas, kõvad puuvoodid, et sundisid ehmatusega küsima, kas keegi nendest lastest üldse hoolib?



Homme kell üks kohtub Abikäsi Haapsalu Sotsiaalmajas kohaliku omavalitsuse, puudega inimeste koja ja Haapsalus tegutsevate ettevõtjatega, et arutada puudega inimeste tööhõive olukorda ja võimalusi Läänemaal. Suured tänud juba ette Haapsalu Sotsiaalmaja juhatajale, kes aitas erinevad osapooled ühe laua ümber kokku kutsuda.

1 comment:

  1. Jõudu sulle, Indrek, ja palju Imbi suguseid häid inimesi su teele!

    ReplyDelete