Virumaad avastamas

Pärast Kalevipoja muuseumi külastamist on Jõhvi nagu võlumets: sisse saab, aga välja enam ei saa. Teede ehituseks on piirkonda voolanud nii palju investeeringuid, et need moodustavad ümber linna keerdunud usja asfaltteede labürindi ning ükskõik, mis suunas minna, kõik viidad näitavad Tammikusse. Lõpuks teeme nii nagu NATO sõdurid õppefilmis: võtame jalgratta selga ja ronime läbi paari meetri sügavuse maanteekraavi, et Rakvere poole suunduvale kiirteele jõuda.

Esimest korda reisi jooksul saame tunda, mida tähendab, kui ida-põhja suunaline kaubavahetus kaugelt üle 100 kilomeetri tunnis jalgratturist mööda kihutab - kohati on kraavi poole kaldumine vältimatu. Positiivne on Ida-Virumaal see, et maantee vahetus läheduses on piisavalt turismiatraktsioone. Eriti tunnustame kunstmägede loomist. Tegelikult võiks suurema osa EASi turismiarenduse rahadest suunata mägede ehitamisesse, nii et iga 20 kilomeetri järel oleks üks mägi, sinine sillerdav järv kõrval - uskuge, turistidele see meeldiks.

Ilmaga veab endiselt - mitte piiskagi vihma, kuigi ilmateade räägib õhtuti mingist Eesti kohal laiuvast madalrõhkkonnast. Tuul on pöördunud küll sõidusuunale vastu, aga palju pole enam jäänud. Pühapäeval sadagu või pussnuge, viimasel päeval on kõik talutav.

Plaanime lõpetada oma reisi pühapäeval kell kaks Tööandjate Keskliidus,et arutada tuuri jooksul kogunenud ideid, kus tööandjad-ettevõtjad saaksid riskirühmade tööpuuduse vähendamisel õla alla panna (näiteks riskirühmadele mõeldud töökeskuste loomisel). Soovime ka sotsiaalministrile jõudsat paranemist - oli äärmiselt sümpaatne, et ta lubas enne haigestumist isegi Indrekuga viimase otsa kaasa sõita ning meiega tööandjate juurde kohtuma tulla.

Laupäeval on kavas viimane väike ümarlaud Rakveres, mis saab teoks tänu kohaliku puuetega inimeste koja initsiatiivile. Ikka härjal sarvist,
Rakvere :)