Kui armsale lugejale jääb mulje, et kogu reis ümber Eestimaa on üks suur lilleaed ümber väikese maja, kõik on kõigiga nõus, ideid tuleb nagu varrukast ja päike paistab madalrõhkkonnale vaatamata, siis ei. Hädad, nagu ikka, algavad Tallinna lähedal.
50 kilomeetrit Arbaverest Tallinna poole kulgeb sõit tuulele ja vihmavalangutele vaatamata väga hästi, sest riided on head (meenutame taas tänutundega Rademari ja Ilvest) ja teadmine, et varsti saab koju sooja, annab tiivad. Isegi rekkad, mis mööda sõites nagu toobriga vett krae vahele viskavad, ei tee tuska. Maardu remonditaval teelõigul oleme aga äkki kõhuli maas, rattad-jalad-kiivrid segamini; vaid kolmas sõitja, Abikäe turundusjuht Marko Simberg, saab viimasel hetkel pidama. Mis täpselt kukkumise põhjustas, jääb segaseks, aga ilmselt sattus Indreku tagumine ratas vett täis teeaugust läbi sõites ootamatu kalde alla, tasakaal kadus ning rohkem polnud vajagi. Esialgu arvame, et meie finišiks jääbki ootamatult Maardus - kuigi luud-kondid on terved ja suuremaid marrastusi pole, niriseb Indreku ratta kett nukralt mööda asfalti. Aga et Indreku käes ei ole miski võimatu, siis natuke painutamist, sikutamist ja "lähme edasi!".
Jättes Tööandjate Keskliidu veel mõneks ajaks meid ootama, räägime vahepeal ära ka selle, mis laupäeval Rakveres juhtus. Ütleme ausalt, et Rakvere ümarlaua korraldamine jäi meie poolt natuke unarusse, kuna enne reisi alustamist ei saanud me kelleltki kindlat jah-sõna, et ajujahti seal üldse vaja on. Alles hiljem saime aru, et meiega polnud kellelgi aega tegeleda seetõttu, et linnas toimus võimuvahetus ja jumal teab, kas neist, kellele me kirjutasime, keegi veel ametis on. Seda enam kiidame Lääne-Virumaa puuetega koja juhti proua Urbalu, kes võttis ise härjal sarvist ja Indreku kotta külla kutsus. Oleme tagantjärele väga õnnelikud, et Rakvere inimestega kokku saime, sest ümarlaualt koorus välja palju olulist infot. Kõige šokeerivam oli see, et Rakvere (ja teadjamad ütlesid, et ka Viljandi) olevat endiselt linnad, kus ratastooliga ei pääse liikuma polikliinikus, suuremates pankades ega töötukassas. Ratastooliinimene, kes tahab töötukassaga asju ajada, peab juhtumikorraldaja telefonitsi õue kutsuma, samuti aetakse õues asju pangatöötajatega.
Nagu paljudes teistes piirkondades, on ka Rakveres masu käigus kaotanud töö paljud puudega inimesed, kes enne olid rakendatud näiteks osalise tööajaga. Lääne-Virumaa maakonnas on teistest tõsisem puudus invatranspordist, kuna valdadel on raha otsas - inimesed ei pääse isegi linna polikliinikusse, tööl käimisest rääkimata.
Sisutihe arutelu puhkes selle üle, et avalikus sektoris tehtud arengukavade üle puudub sageli sisuline kontroll: kui on sisse kirjutatud näiteks 3 infopäeva aastas ettevõtjatele puudega inimeste tööhõive küsimuses, siis tehakse need ära, kuid keegi ei tunne pärast huvi, mis on kohale tulnud kontaktide reaalne väärtus. Erasektoris, vastupidi, on iga kontakt arvel, hinnatakse tulemust.
Olulisena tuli välja, et info erivajadustega inimeste probleemidega tegelevate osapoolte vahel ei liigu, ka mitte maakonna sees, riigi tasandist rääkimata. Nii selgub alles poole peal, et Rakveres tegutseb tegelikut väga tugev MTÜ Jeeriko, kes on asunud koostöös kohaliku puu- ja mööblitööstusega lahendama puudega inimeste tööhõive küsimust. Põhimõte on ratsionaalne: samas keskuses toimub nii väljaõpe, tööpraktika kui ka hiljem töö; nii saavad need, kes vajavad pikemat kohanemist või õppimist ka pikemalt juhendaja käe all harjutada enne, kui "päris" tööle lähevad. Üks põhjus, miks info osapoolet vahel ei liigu, on üllatuslikult see, et kardetakse konkurentsi erorahadele ning projekte kõpitsetakse seetõttu valmis nö salaja (seejuures peavad üksteist konkurentideks ka omavalitsus ja kolmas sektor) - samas, kui suurem koopereerumine tooks kasu tervele ühiskonnale, saaks kätte suuremaid summasid ja projekte saaks teha pikema aja peale (mõistlikuks peeti seejuures projekte, mille kestvus oleks 5-10 aastat, kuna vastasel juhul ei jõua tulemus rakenduda).
Aga lähme tagasi Tööandjate Keskliitu, kus soliidse inimesed meid pühapäevasel päeval ootavad. Tööandjate tegevjuht Tarmo Kriis on ukse peal vastas, sotsiaalministrit esindab tema nõunik Timo Vaarmann, samuti on kohal laiade kogemustega kaugtöö ühingu esindaja. Ajakirjanikest tunneb teema vastu huvi ainult Rahvusringhäälingu raadioreporter, aga meedia polegi nii oluline (eks need õelutsemised meedia ja PR ekspertide poolt, et miks kõike ei tehtud teistmoodi, tuleb üle elada - samas on kõik ideed olnud läbivalt blogis lugeda, telefonid kättesaadavad ja blogipidaja mäletab ka seda, et kui tema noor ajakirjanik oli, siis polnud suhtekorraldajaid veel Eestis olemaski ning sellepärast ei jäänud info saamata, pigem vastupidi, aga see selleks).
Teeme tööandjatele ja sotsiaalministeeriumile reisi tulemustest kiire ülevaate (kiire mitte ainult sellepärast, et hindame riigis oluliste inimeste aega, vaid ka sellepärast, et meie riietest niriseb tööandjate esinduslikule mööblile sopast vihmavett) ning tõdeme hea meelega, et vähemalt mingid mõtted töökeskustest rääkides hakkavad otsustajate peades liikuma. Indrek lubab teha reisi jooksul kogunenud infot pikema kirjaliku ülevaate koos ettepanekutega, mida koos ministeeriumiga edasi arutada. Nendime, et töökohtade loojana on kolmas sektor jäänud täna tähelepanuta, samas võiks ka sotsiaalne ettevõtlus pakkuda olulist lahendust riskirühmade tööhõive lahendamisel - olgu siis regionaalsete töökeskuste või muu vormi näol. Keegi ei eita, et seal ajal kui riigis vaieldakse, kas välisinvesteeringute sissetoomisega peaks tegelema sotsiaalvõrgustikele spetsialiseerunud Arengufond, EAS või välisministeerium, tuleb hakata otsima tööpuudusele riigisiseseid ratsionaalseid lahendusi ning mõelda eelkõige nende peale, keda mingil põhjusel avatud tööturul enam konkurentsivõimeliseks ei peeta. Oluline on, et töökeskuste laadsed lahendused oleksid inetegreeritud majandussüsteemi, tegutseksid ühtse arengukava alusel ning oleksid pikemas perspektiivis võimelised muutuma isemajandavateks (teenuste/kaupade tellijana oleks lisaks erasektorile Suurbritannia eeskujul olulisel kohal ka omavalitsused ja riik). Kaugtöö ühingu esindajalt tuli mõistlik tähelepanek, et mujal maailmas on sotsiaalse ettevõtluse jaoks olemas ka eraldi juriidiline vorm, kuna MTÜ iseloom seab piirid kasvõi kasumi teenimisel ning selleks aspektist tuleb ka Eesti seadusandlus üle vaadata.
Ühesõnaga, kallid kaasmaalased, reis on läbi, aga töö alles algab.
No comments:
Post a Comment