Viimased 100 kilomeetrit: paduvihm, kukkumised ja tööandjad

Kui armsale lugejale jääb mulje, et kogu reis ümber Eestimaa on üks suur lilleaed ümber väikese maja, kõik on kõigiga nõus, ideid tuleb nagu varrukast ja päike paistab madalrõhkkonnale vaatamata, siis ei. Hädad, nagu ikka, algavad Tallinna lähedal.

50 kilomeetrit Arbaverest Tallinna poole kulgeb sõit tuulele ja vihmavalangutele vaatamata väga hästi, sest riided on head (meenutame taas tänutundega Rademari ja Ilvest) ja teadmine, et varsti saab koju sooja, annab tiivad. Isegi rekkad, mis mööda sõites nagu toobriga vett krae vahele viskavad, ei tee tuska. Maardu remonditaval teelõigul oleme aga äkki kõhuli maas, rattad-jalad-kiivrid segamini; vaid kolmas sõitja, Abikäe turundusjuht Marko Simberg, saab viimasel hetkel pidama. Mis täpselt kukkumise põhjustas, jääb segaseks, aga ilmselt sattus Indreku tagumine ratas vett täis teeaugust läbi sõites ootamatu kalde alla, tasakaal kadus ning rohkem polnud vajagi. Esialgu arvame, et meie finišiks jääbki ootamatult Maardus - kuigi luud-kondid on terved ja suuremaid marrastusi pole, niriseb Indreku ratta kett nukralt mööda asfalti. Aga et Indreku käes ei ole miski võimatu, siis natuke painutamist, sikutamist ja "lähme edasi!".

Jättes Tööandjate Keskliidu veel mõneks ajaks meid ootama, räägime vahepeal ära ka selle, mis laupäeval Rakveres juhtus. Ütleme ausalt, et Rakvere ümarlaua korraldamine jäi meie poolt natuke unarusse, kuna enne reisi alustamist ei saanud me kelleltki kindlat jah-sõna, et ajujahti seal üldse vaja on. Alles hiljem saime aru, et meiega polnud kellelgi aega tegeleda seetõttu, et linnas toimus võimuvahetus ja jumal teab, kas neist, kellele me kirjutasime, keegi veel ametis on. Seda enam kiidame Lääne-Virumaa puuetega koja juhti proua Urbalu, kes võttis ise härjal sarvist ja Indreku kotta külla kutsus. Oleme tagantjärele väga õnnelikud, et Rakvere inimestega kokku saime, sest ümarlaualt koorus välja palju olulist infot. Kõige šokeerivam oli see, et Rakvere (ja teadjamad ütlesid, et ka Viljandi) olevat endiselt linnad, kus ratastooliga ei pääse liikuma polikliinikus, suuremates pankades ega töötukassas. Ratastooliinimene, kes tahab töötukassaga asju ajada, peab juhtumikorraldaja telefonitsi õue kutsuma, samuti aetakse õues asju pangatöötajatega.
Nagu paljudes teistes piirkondades, on ka Rakveres masu käigus kaotanud töö paljud puudega inimesed, kes enne olid rakendatud näiteks osalise tööajaga. Lääne-Virumaa maakonnas on teistest tõsisem puudus invatranspordist, kuna valdadel on raha otsas - inimesed ei pääse isegi linna polikliinikusse, tööl käimisest rääkimata.
Sisutihe arutelu puhkes selle üle, et avalikus sektoris tehtud arengukavade üle puudub sageli sisuline kontroll: kui on sisse kirjutatud näiteks 3 infopäeva aastas ettevõtjatele puudega inimeste tööhõive küsimuses, siis tehakse need ära, kuid keegi ei tunne pärast huvi, mis on kohale tulnud kontaktide reaalne väärtus. Erasektoris, vastupidi, on iga kontakt arvel, hinnatakse tulemust.
Olulisena tuli välja, et info erivajadustega inimeste probleemidega tegelevate osapoolte vahel ei liigu, ka mitte maakonna sees, riigi tasandist rääkimata. Nii selgub alles poole peal, et Rakveres tegutseb tegelikut väga tugev MTÜ Jeeriko, kes on asunud koostöös kohaliku puu- ja mööblitööstusega lahendama puudega inimeste tööhõive küsimust. Põhimõte on ratsionaalne: samas keskuses toimub nii väljaõpe, tööpraktika kui ka hiljem töö; nii saavad need, kes vajavad pikemat kohanemist või õppimist ka pikemalt juhendaja käe all harjutada enne, kui "päris" tööle lähevad. Üks põhjus, miks info osapoolet vahel ei liigu, on üllatuslikult see, et kardetakse konkurentsi erorahadele ning projekte kõpitsetakse seetõttu valmis nö salaja (seejuures peavad üksteist konkurentideks ka omavalitsus ja kolmas sektor)  - samas, kui suurem koopereerumine tooks kasu tervele ühiskonnale, saaks kätte suuremaid summasid ja projekte saaks teha pikema aja peale (mõistlikuks peeti seejuures projekte, mille kestvus oleks 5-10 aastat, kuna vastasel juhul ei jõua tulemus rakenduda).

Aga lähme tagasi Tööandjate Keskliitu, kus soliidse inimesed meid pühapäevasel päeval ootavad. Tööandjate tegevjuht Tarmo Kriis on ukse peal vastas, sotsiaalministrit esindab tema nõunik Timo Vaarmann, samuti on kohal laiade kogemustega kaugtöö ühingu esindaja. Ajakirjanikest tunneb teema vastu huvi ainult Rahvusringhäälingu raadioreporter, aga meedia polegi nii oluline (eks need õelutsemised meedia ja PR ekspertide poolt, et miks kõike ei tehtud teistmoodi, tuleb üle elada - samas on kõik ideed olnud läbivalt blogis lugeda, telefonid kättesaadavad ja blogipidaja mäletab ka seda, et kui tema noor ajakirjanik oli, siis polnud suhtekorraldajaid veel Eestis olemaski ning sellepärast ei jäänud info saamata, pigem vastupidi, aga see selleks).

Teeme tööandjatele ja sotsiaalministeeriumile reisi tulemustest kiire ülevaate (kiire mitte ainult sellepärast, et hindame riigis oluliste inimeste aega, vaid ka sellepärast, et meie riietest niriseb tööandjate esinduslikule mööblile sopast vihmavett) ning tõdeme hea meelega, et vähemalt mingid mõtted töökeskustest rääkides hakkavad otsustajate peades liikuma. Indrek lubab teha reisi jooksul kogunenud infot pikema kirjaliku ülevaate koos ettepanekutega, mida koos ministeeriumiga edasi arutada. Nendime, et töökohtade loojana on kolmas sektor jäänud täna tähelepanuta, samas võiks ka sotsiaalne ettevõtlus pakkuda olulist lahendust riskirühmade tööhõive lahendamisel - olgu siis regionaalsete töökeskuste või muu vormi näol. Keegi ei eita, et seal ajal kui riigis vaieldakse, kas välisinvesteeringute sissetoomisega peaks tegelema sotsiaalvõrgustikele spetsialiseerunud Arengufond, EAS või välisministeerium, tuleb hakata otsima tööpuudusele riigisiseseid ratsionaalseid lahendusi ning mõelda eelkõige nende peale, keda mingil põhjusel avatud tööturul enam konkurentsivõimeliseks ei peeta. Oluline on, et töökeskuste laadsed lahendused oleksid inetegreeritud majandussüsteemi, tegutseksid ühtse arengukava alusel ning oleksid pikemas perspektiivis võimelised muutuma isemajandavateks (teenuste/kaupade tellijana oleks lisaks erasektorile Suurbritannia eeskujul olulisel kohal ka omavalitsused ja riik). Kaugtöö ühingu esindajalt tuli mõistlik tähelepanek, et mujal maailmas on sotsiaalse ettevõtluse jaoks olemas ka eraldi juriidiline vorm, kuna MTÜ iseloom seab piirid kasvõi kasumi teenimisel ning selleks aspektist tuleb ka Eesti seadusandlus üle vaadata.

Ühesõnaga, kallid kaasmaalased, reis on läbi, aga töö alles algab.

Vahepala: Mark Ronson & The Business Intl - The Bike Song

Virumaad avastamas

Pärast Kalevipoja muuseumi külastamist on Jõhvi nagu võlumets: sisse saab, aga välja enam ei saa. Teede ehituseks on piirkonda voolanud nii palju investeeringuid, et need moodustavad ümber linna keerdunud usja asfaltteede labürindi ning ükskõik, mis suunas minna, kõik viidad näitavad Tammikusse. Lõpuks teeme nii nagu NATO sõdurid õppefilmis: võtame jalgratta selga ja ronime läbi paari meetri sügavuse maanteekraavi, et Rakvere poole suunduvale kiirteele jõuda.

Esimest korda reisi jooksul saame tunda, mida tähendab, kui ida-põhja suunaline kaubavahetus kaugelt üle 100 kilomeetri tunnis jalgratturist mööda kihutab - kohati on kraavi poole kaldumine vältimatu. Positiivne on Ida-Virumaal see, et maantee vahetus läheduses on piisavalt turismiatraktsioone. Eriti tunnustame kunstmägede loomist. Tegelikult võiks suurema osa EASi turismiarenduse rahadest suunata mägede ehitamisesse, nii et iga 20 kilomeetri järel oleks üks mägi, sinine sillerdav järv kõrval - uskuge, turistidele see meeldiks.

Ilmaga veab endiselt - mitte piiskagi vihma, kuigi ilmateade räägib õhtuti mingist Eesti kohal laiuvast madalrõhkkonnast. Tuul on pöördunud küll sõidusuunale vastu, aga palju pole enam jäänud. Pühapäeval sadagu või pussnuge, viimasel päeval on kõik talutav.

Plaanime lõpetada oma reisi pühapäeval kell kaks Tööandjate Keskliidus,et arutada tuuri jooksul kogunenud ideid, kus tööandjad-ettevõtjad saaksid riskirühmade tööpuuduse vähendamisel õla alla panna (näiteks riskirühmadele mõeldud töökeskuste loomisel). Soovime ka sotsiaalministrile jõudsat paranemist - oli äärmiselt sümpaatne, et ta lubas enne haigestumist isegi Indrekuga viimase otsa kaasa sõita ning meiega tööandjate juurde kohtuma tulla.

Laupäeval on kavas viimane väike ümarlaud Rakveres, mis saab teoks tänu kohaliku puuetega inimeste koja initsiatiivile. Ikka härjal sarvist,
Rakvere :)

Peipsi ääres: Kalevipoeg, siil ja suitsuahvenad

Tuul on tagant ja tee Peipsi äärde läheb nagu mootorrattaga. Teeme pikema peatuse Kääpal, Kalevipoja teemapargis ja muuseumis. Just siia, Kääpa jõkke, kadus muistsel ajal kuulus mõõk, mis hiljem kangelasel jalad alt lõi. Täna kaunistavad piirkonda suured eepose teemalised puuskulptuurid - Vanemuisest ja Lindast mitut sorti siilideni, ning Kalevipoja muuseumis võib imetleda lõputult Kalevipojast inspireeritud kunstnike töid, teejuhiks tegus proua muuseumis vastuvõtust.

Öömajale saame Mustvees Ironi hostelis, mille puhtus ja hubasus ületavad mitmekordselt hostelile esitatavad nõudmised. Teel Kuldkalakesse, kust loodame saada piirkonna parimat suitsuahvenat, tabab meid ka esimene tehniline tagasilöök: Indreku ratta tagumine kumm laseb välja kogu õhu. Mõned tunnid hiljem on ratas siiski parandatud ja homme loodame jõuda Jõhvi. Suitsuahven, muide, on siin jumalik.

Hea meel on ka selle üle, et Indrekut tuntakse täna juba väiksemates maapoodides ära ning soovitakse edu missiooni elluviimisel. Lisaks oleme täheldamas kasvavat huvi Abikäe ideede vastu erinevates poliitilistes ringkondades...:)

Tartu: Rein Kilk: julgustan ettevõtjaid erivajadustega inimesi tööle võtma

Pärast kahte lõõgastavat puhkepäeva Toomemäe rohelusse peitunud Park hotellis algab esmaspäevane infotund Tartu puuetega inimeste kojas paljutõotavalt. Eesti ärieliidi esindajana saabub kohale Rein Kilk.

Kilgi palgal on läbi aastate olnud mitmeid erivajadustega inimesi, tema Ammende villa ja Antoniuse hotelli sisekujunduse detailide valmistamisel on kasutatud puudega meistrimeeste teeneid. "Mina võin oma kogemuse põhjal julgustada kõiki ettevõtjaid puudega inimeste tööjõudu kasutama," ütleb Kilk veendunult. Vestluse käigus selgub üllatusega, et ühegi erivajadusega töötaja palkamisel pole Kilk seni kasutanud ühtegi töötukassa poole pakutavat meedet - ei palgatoetust, tööpraktikat, töökoha kohandamist ega ühtegi teist tööandjale mõeldud motivaatorit. "Esimest korda kuulen," ütleb Kilk asjalikult töötukassa esindaja ettekannet kuulates, "ja mõtlen huviga, millest ma kõik olen ilma jäänud." Samavõrra üllatusega selgub, et kuna ta on kõik kulutused seni enda kanda võtnud, siis nö "poole pealt" ei kompenseerita talle enam midagi. "Aga miks? Mina olen ju need inimesed tööle võtnud, probleemi lahendanud, miks mina nüüd siis kaotajaks jään?" tahab Kilk teada.

Asjaliku äriinimesena räägib Kilk konkreetset juttu ja tahab teada konkreetseid numbreid - kui palju on täna tööealisi erivajadustega inimesi, kui paljud neist tahaksid tööd teha ja kui palju neist on rakendamata? Numbreid on raske kokku saada, kaudsete meetoditega tuletatakse mitme peale, et ilmselt räägime täna suurusjärgus 40 000 inimesest. "Aaa...aga seda on täitsa palju, need on kõik potentsiaalsed maksumaksjad, tarbijad," nendib Kilk veel enne, kui järgmisele olulisele ärikohtumisele tõttab.

Olulisemad mõtted Tartust:
* töötukassal on juba mõnda aega loomisel täiendatud otsinguga andmebaas, kus tööandja saaks aimu, millise profiiliga tööjõud on reaalselt saadaval, kus ja millises koguses. Erivajadustega inimeste osas on aga takistuseks andmekaitseseadus - puue kuulub delikaatsete isikuandmete alla ning seda saab andmebaasi kanda ainult siis, kui tööotsija ise selliste andmete kasutamiseks loa annab, seega on statistika tegemine raskendatud.
* tööturuteenused erivajadusega inimese palkamisel pole piisavalt operatiivsed; tööandja ei viitsi bürokraatia järele oodata. Töötukassa väidab siin vastu, et tegelikult Tartus täna võtab tööturuteenuse pakkumine vähe aega, keskmiselt 2 nädalaga jõutakse asjad korda ajada ja töölepingu sõlmimiseni, va töökoha kohandamise puhul, mis tõesti võtab enam aega.
* kui tööandja investeerib kiiruse huvides omavahenditest töökoha kohandamiseks vajalikesse materjali/teenustesse/vahenditesse, tuleks need kompenseerida ka tagantjärele 100%
 * eurorahad ja projektid võivad teha karuteene, kuna ei arvesta Eesti reaalseid vajadusi ning selleks, et rahad nö välja teenida, tegeletakse pseudoprobleemide lahendamisega
* nii tööandjatel kui töövõtjatel on siiski endiselt infopuudus võimaluste kohta, kuigi töötukassal on olemas väga head infomaterjalid, kodulehel infot jne - tööandjale tuleb läheneda senisest märksa personaalsemalt, mitte infopäevade ja ümarlaudade kaudu.
* masu tingimustes on palgatoetus aidanud siiski väga palju inimesi tööle, on end õigustanud.
* töötukassa on reformi järgselt arenenud kõvasti edasi, Tartus palju tehtud tööd ka personaalselt ettevõtetega, kes on huvitatud erivajadustega inimesi palkama: Selver, Maxima, AHAA keskus, muuseumid jne.Selveril on positiivsed kogemused ka tugiisikuga tööle võetud inimestega. Nii Selveri kui Maxima esindajad kinnitavad, et erivajadusega inimesed on head töötajad, kuid nende puhul tuleb arvestada teistega võrreldes veidi pikema kohanemisajaga.

* sotsiaalministeeriumi poolt läbi viidud uuring näitab, et peamine põhjus, miks erivajadustega inimene ei tööta, on hariduse või tööturu nõudmistele vastava profiili puudumine. Inimesed, kes on omandanud puude või kutsehaiguse elu jookul, reeglina tahavad tööelu jätkata. Haridusasutused, sh kutsekoolid kui ülikool on nõus avasüli erivajadustega inimesi vastu võtma, saavad pakkuda stipendiume, tugiisikuid, samas nende kodulehed ega infomaterjalid seda eraldi ei kajasta. Ka Tartu linn on pannud kahele puudega noorele välja stipendiumi hariduse omandamiseks Astangul
* Invatakso teenust kasutab Tartus 1300 inimest. Dotatsioon 500 EEK kvartalis; kuid töötavale inimesele sõidudotatsioon kuni 3000 EEK kvartalis, lisaks võimalikud personaalsed kokkulepped sõltuvalt vajadusest.
* Linn pakub erivajadustega inimesele isikliku abistaja teenust, kes saab aidata nendes elulistes küsimustes, kus puudega inimene ise jääb hätta - ka näiteks tööl käimisel. Viipekeeleteenus toimib hästi; samuti saab taotleda abi oma eluruumi kohandamisel.
* Järjest olulisemaks muutub grupp inimesi, kes on saanud puude, kutsehaiguse läbi tööõnnetuse. Mitmed ettevõtjad, kellel on olnud rohkem tööõnnetusi, on hakanud juba vabatahtlikult kasutama tööõnnetuse/kutsehaiguse kindlustust, kuid üldiselt tööandjate vastuseis sellele jätkuvalt väga suur.
* Suhtumine erivajadustega inimestesse kui töötajatesse muutunud järjest positiivsemaks: kui Tartu puuetega inimeste koda otsis 1998. aastal ajalehekuulutuste kaudu ettevõtjaid, kes oleksid nõus võtma tööle erivajadustega inimesi, siis ei vastanud sellele ükski tööandja. Majanduse kõrghooajal 2007/2008 aga oli tööpakkumisi rohkem kui soovijaid - näiteks Rootsi taustaga ettevõte pakkus Elvasse 70 töökohta, kuhu ei tahtnud aga minna keegi, kuna kulu transpordile oleks olnud võrreldes palgaga ebamõistlikult suur.
* Endiselt on palju selliseid erivajadustega inimesi, kellel on head erialased oskused, kuid kes ise aktiivselt tööd ei otsi - neid tuleks julgustada tulema tööturule

* Tartus tegutseb aktiivselt kolmas sektor - näiteks MTÜ Iseseisev Elu, kes samuti otsib puudega inimestele töökohti. MTÜ esindaja sõnul on nii tööpakkujaid kui töösoovijaid palju, kuid edu tagab ainult personaalne suhtlemine tööandjatega. Tänaseks on Iseseisev Elu aidanud tööle 75 inimest, kas siis avatud tööturu töökohtadele või töötavad nad MTÜ enda töötubades.

Homme jätkab Abikäsi reisi Eesti idaregioonidesse, kus ümarlaudu praeguse seisuga tulemas pole - kõik osapooled, kellega Ida-Virumaal ühendust võtsime, ütlesid, et probleemi ei eksisteerigi või ollakse seda just lahendamas ning abikäsi hetkel vaja pole - selle üle saab olla ainult hea meel. Tempo osas jätkama sama rada nagu eelmisel nädalal - üks maratonidistants päevas :)

Võru: igaühega meist võib juhtuda homme õnnetus

Lahkume Valgast varavalges, riided veel natuke niisked ja rongimürast unetu öö selja taga. Esimesed 40 kilomeetrit Võru poole ei õnnestu leida ühtegi hommikusöögikohta ega kauplust, mis oleks nii vara avatud. Kolm tundi hiljem saame lõpuks oodatud hommikusöögi pooljuhuslikult leitud külapoest - pakk Twixi ja pudelivesi.

Seda suurem rõõm ootab meid aga eest Võrus Kubija hotelli näol, mis on nagu maapealne paradiis pärast viietunnist kannatuste rada maanteel. Maahärra praad ja kohupiimakook hotelli restoranis maitsevad kui õukonnapidusöök.

Võru linna piirile sõidavad meile ratastega vastu linna volikogu esimees Erki Saarman ja aselinnapea Jüri Kaver, kes tunnistab rõõmsalt, et ta ei mäletagi enam millal viimati jalgrattaga sõitis. Sõit Kubija hotelli ümarlauale kulgeb selle võrra mõistlikumas tempos ja tee peal saab juba hulk muljeid ära vahetatud. Lisaks saame teada, et üllatuslikult on Jüri Kaver üle pika aja üks esimesi sotsiaalvaldkonnaga tegelevaid aselinnapeasid Võrus kuna varasemad otsustajad ei pidanud seda kohta oluliseks.

Kuigi kutsustud ettevõtjate osalus jäi taas tagasihoidlikuks, kujunes ümarlaud väga mõttetihedaks. Siinjuures tahab Abikäsi eriti tänada Võru töötukassa esindajaid Malle Kelti ja Jüri Nassarit, kelle suhtumine oma töösse ja inimestesse, kellega nad töötavad vääriks medalit. Proua Malle Kelt on erivajadustega inimeste valdkonnaga tegelenud juba aastaid, saanud Rootsis väljaõppe sotsiaalse ettevõtluse alal ning omab kogemuste pagasit ja mis veelgi olulisem - visiooni valdkonnast, mida tuleks kindlasti ära kasutada ka teistes piirkondades.

Olulisemad mõtted Võrust:

*Erivajadustega inimeste probleemidega tegelemine, sh erivajadustega inimeste tööhõive küsimusega tegelemine on investeering iga inimese tulevikku. Igaühega meist või meie lähedastest võib juhtuda homme õnnetus, ka ettevõtjate/tööandjatega. Normaalselt toimiva süsteemi olemasolu erivajadustega inimeste aitamiseks on ühiskondlik kindlustuspoliis - see peaks motiveerima ka sotsiaalselt mõtlevaid ettevõtjaid osalema diskussioonis erivajadustega inimeste tööhõive teemal.
*Võru maakonnas on täna töötuna registreeritud 116 erivajadustega inimest, neist Võru linnas 57 ja Võru vallas 21. Kokku puudega inimeste protsent 9% ehk ligi 1400 inimest.
*Erivajadustega inimeste tööle aitamisel tuleb iga juhtumiga tegeleda maksimaalselt personaalselt, ainult nii on võimalik saavutada, et nii tööandja kui töövõtja jäävad töösuhtega rahule ja üksteise võimalusi mõistetakse adekavaatselt. Samas peab ka puudega inimene ise olema aktiivne, julgema tulla abi küsima ja olema valmis hea tulemuse nimel pingutama. Täna on siiski kahjuks ka palju selliseid tööandajid, kes üritavad kasutada erivajadustega inimest kui odavat tööjõudu näiteks tööpraktika ajaks (nüüd küll muudeti süsteem selliselt, et tööandja peab tööpraktikale võttes näitama ära ka selle, et tal on reaalselt kavas selline töökoht luua). Negatiivsed kogemused tööandjatega heidutavad erivajadustega inimesi, solvumine jääb kauaks hinge.
*Võrus on ettevõtteid, kes on ka ise aktiivselt küsimud võimaluste kohta erivajadustega inimesi tööle võtta, samas suurema osaga on töötukassal raske kontakti saada - infopäevadele ei tulda, kohalikku äriklubisse esinema ei ole võetud, puudub ka info, millised reaalse tegevusalaga ettevõtted maakonnas tegelevad )siin võiks kohalik omavalitsus palju aidata).
*Masu tingimustes tekkinud ettevõtjatele uus takistus: kui soovitakse võtta tööle inimest, kes vajab tugiisikut võu abivahendit, siis sellele eelneb ettevõtte usaldusväärsuse kontroll ning täna saavad takistuseks maksuvõlad - ka ajatatud maksuvõlga ei tohi olla.
*Tuleb panustada ettevõtjate suhtumise muutmisele: suur osa ettevõtjaid veel nõukogude taustaga, kus vaated erivajadustega inimestele on teistsugused. Hirm puudega töövõtja ees ja kohustuste ees, mis võivad tulla kaasa puudega inimese palkamisega.
*Tuleb luua töökeskuseid puuetega inimestele, kaitstud ja suunatud töökohad lisaks avaliku turu töökohtadele, kus inimene saaks ennast avatud tööturuks ette valmistada. Positiivsed näited piirkonnas Jõgevalt ja Lõuna-Eesti haigla juures asuv erihoolduskeskus, kus just algamas rida koolitusi riskirühma töötutele ja seejärel hakatakse ka pakkuma selle baasil nende tööjõudu kasutades teenust.
*Probleemi lahendamisel on oluline koostöö piirkondliku omavalitsuse, töötukassa, ettevõtjate, kolmanda sektori ja puudega inimeste esindajate vahel. Kui on õiged, missiooniga inimesed kohtadel, siis hakkab süsteem toimima, muidu ainult mängitakse probleemide lahendamist. Võru on selles mõttes suurepärane eeskuju, et kui ettevõtjad ka kaasa tuleksid, siis on potentsiaal ilmselt parim Eestis.

Suured tänud Võru töötukassa ja linnavalitsuse inimestele, kes aitasid ümaralaua teoks teha!

Valga: erivajadustega inimesed peaksid aktiivsemalt ühte hoidma

Lõuna-Eesti kuppelmaastik esitab järjest karmimaid nõudmiseid reie- ja tuharalihastele. Ilm on aga nagu parimal juulikuu päeval ning tee Karksist Valka kulgeb rõõmsalt ning pikkade peatustega piirkonna kaunimate vaatamisvääruste juures - imetleme nii Taagepere lossi kui hüüame üle piiripostide tervitussõnu Läti kaasvõitlejatele.

Valga linna piirile tulevaid meid täies rattavarustuses tervitama Valga maavanem Margus Lepik ja aselinnapea Alar Näärme - mõlemad esinduslikud noored ja asjalikud spordimehed, kellel kannul läbi Valga linna sõites tuleb kiirem käik sisse panna. Linnavalitsuse avalike suhete juht Hele Heletäht on teinud tänuväärset tööd temaatilise ümaralua organiseerimisega - kohal on isegi riigikogu liige ja Valga sotsiaalkomisjoni esimees Heimar Lenk. Esindatud on puuetega inimeste koda, Valga ärimeeste klubi, töötukassa ja kohalik kolmas sektor. Ümarlaud kujuneb produktiivseks ja asjalikuks, kus lisaks juba teistes piirkondades välja tulnud sõlmkohtadele tuuakse välja järgmised kitsaskohad:

*puuetega inimeste olukord maapiirkonnas ja linnas on erinev ja sellele tuleb leida erinevaid lahendusi. Ühelt poolt maapiirkonnas kogukond on tugev, kõik teavad kõiki, samas hajutatus suurem. Maapiirkonnas on olulisel kohal transpordiprobleem - näiteks liikumisraskustega inimesed ei pääse liikuma, kuna eraldatus on suurem, jäädakse sageli rohkem üksi ja kapseldutakse. Valgas on sellest aastast invatakso, mis saadi Norra abirahade eest, sõidukorra maksumus sama, mis erivajadustega inimesele ühistranspordis - 10 EEK kord; samas peetakse ka seda kalliks, kuna üldine elatustase on madal.
* vähene side noortega, samuti erivajadustega noorte vanematega. Kui perekonnas tervikuna on toimetuleku  probleemid, siis pere jaoks muutub lapsele määratud toetus sissetulekuallikaks, kuid teiste probleemide keskele ei suudeta enam pakkuda lapsele tuge - mõelda tema hariduse, sotsialiseerumise, tulevasele toimetulekule elus. Noored ei ole ka ise aktiivsed, enamasti ei osale puuetega inimeste koja juures ega oma ka alternatiivseid noorteklubisid - puudub organisatsioon, mis suudaks neid siduda, tekitatada nendes motivatsiooni, julgust edasi minna. Erivajadustega inimesed peaksid olema paremini organiseerunud ja aktiivsemad on probleemide sõnastamisel ja lahendamisel.

*Majanduslanguse tingimuses on Valgamaa majandus saanud väga palju kannatada, kadunud on palju töökohti, erivajadustega ja riskirühma kuuluvad inimesed on olnud esimesed koondatute seas - nagu ka paljudes teistes piirkondades. Samas erivajadustega inimestele töökohtade pakkumine/loomine on keeruline, kuna Valgas on majanduses esikohal primaarsektor, kus töö võib olla erivajadusega inimesele füüsiliselt liiga kurnav.
*Tööandja jaoks on endiselt probleemiks oskuste küsimus - erivajadusega inimesele töölevõtmine ei oleks probleem, kui tal on ettevõtte profiili ja vajadustega kattuv haridus ja oskused. Kõik tööandjad on nõus, et erivajadustega inimesed on väga kohusetundlikud ja lojaalsed töötajad, mis on tööandja jaoks suur väärtus.
*Probleem ümber- ja täiendõppega, soovitud eriala omandamisega: koolitused või koolid asuvad piirkonnast väljas, isegi Tartus või Tallinnas ning enamus koolitusi on projektipõhised. Samas ei leia ettevõtjad töökohtadele, mis on vabad, töötajaid, ka mitte tervete hulgast, sest tööotsijate profiilid ei vasta nõudmistele. Näiteks ei ole tööandjate esindaja väitel võimalik terve Valga peale leida nõrkvooluelektrikku ning mingil põhjusel pole keegi olnud valmis end sellel erialal täiendama...
*Töötukassas on Valgamaal erivajadustega inimestele spetsialiseerinud juhtumikorraldaja, kes valdab olukorda väga hästi. Pakutakse karjäärinõustamist, toimuvad mitu korda nädalas tööotsingu toad, lisaks tööpraktika, tööandajale suunatud palgatoetus ja kõik ülejäänud tavapärased töötukassa tugiteenused. Hetkel on erivajadustega tööotsijaid Valgamaal 86. 2010.aasta jooksul läks erivajadustega inimestest tööpraktikale 4 inimest, palgatoetust sai 5, stradiraha ettevõtluse alustamiseks 2, koolitusi 8, neist 1 esmatasandikoolituse ja 7 täiendõpet.
*Erivajadustega inimesed vajavad julgustust, et olla ise aktiivsed. Positiivne näide: mees, kes kaotas ühe jala oli pikalt kodus, kaotas võimaluse teha oma erialast tööd tollis; otsustas seejärel hakata massaaži õppima, sai selleks omavalitsuselt stipendiumi, käis 3 päeva kuus Tallinnas massažikoolis, täna on FIE ja pakub piirkonnas massaažiteenust. Seega need, kes on ise aktiivsed, neid ka aidatakse nii omavalitsuse kui ettevõtjate poolt. Samas mida teha nendega, kes on heitunud, aga oleksid võimelised ja tahaksid tööelus osaleda? Oluliselt tuleks oodustada kolmanda sektori tegevust, kus on eesotsas inimesed, kes soovivad missioonitundest midagi ära teha. Soodustada sotsiaalselt ettevõtlust, mis saaks olla partneriks nii erasektorile kui avalikule sektorile. Kas riik saaks toetustega soodustada seda, et osade ettevõtete juurde tekiksid üksused, mis dubleerivad ettevõtte põhitegevusala - toodavad sama kaupa või teenust või selleks vajalikku tugiteenust, aga kasutaks selleks erivajadustega inimeste tööjõudu?

Täname veel kord Hele Heletähte ümarlaua organiseerimise eest!

Tänase öö veedame varasemast mõnevõrra erinevas keskkonnas, Valga kesklinnas asuvas külalistemajas Säde, kus on lisaks maalähedasele külalislahkusele säilinud veel ka kübeke nostaligilist 80.aastate hõngu.

Karksi: ahvatlev õunakook ja energiabatoonid

Pea-aegu 360 kilomeetrit sõidetud. Lõuna-Eesti maaliline kuppelmaastik annab juba valusalt tunda jala-, tuhara- ja seljalihastes. Meenutame iga läbitud 25 kilomeetri järel hea sõnaga Rademari, kes pakkis meile teele kaasa erinevaid spordijooke, energiabatoone ja geele, mis kohati maitsevad nagu maasikamaitseline tapeediliim, aga taastavad jõu lihastes just nii kiiresti nagu pakil lubatud.  .
Peatume Kiini-Hansu turismitalus, perenaise poolt äsja ahjust võetud soe õunakook laual ja korralik leilivõtmine maakividega saunas selja taga. Tegemist on ühe hubasema turismitaluga, mida oleme siinkandis näinud ning eriti meeldib meile sauna eesruum, mis on maitsekalt kujundatud valgete pehmete nahkade ja loomasarvedega. Kui perenaine jätkab oma lubamatult hea õunakoogi küpsetamist, siis võib juhtuda, et me homme Valka ei jõuagi...

Pärnu: puudega inimestele on vaja töökeskuseid

Abikäsi viibis täna Pärnu sotsiaalmajas, kus puudega inimeste tööhõive teemalisest arutelust võtsid osa sotsiaalmaja, puuetega inimeste koja ja töötukassa esindajad. Meile üllatusena ei ilmunud kohale ükski kutsustud tööandjate esindaja, kuigi vähemalt neli neist kinnitasid oma kindlat osavõttu. Positiivse poole pealt tuleb tunnistada, et 2006.aastal Euroopa rahadega renoveeritud Pärnu sotsiaalmaja on ilmselt üks kaasaegsemalt kavandatud sotsiaalkeskuseid Eestis. Peamised arutelust tulenevad probleemid:
*Töötukassa korraldab ettevõtjatele infopäevi, tööandjad peaksid olema teadlikud toetustes. Kõige efektiivsem neist täna on tööpraktika, mille järel umbes 2/3 jääb sama ettevõtja juurde tööle. Samas on inimesel võimalik saada tööpraktikat vaid üks kord töötuks oleku aja jooksul, mis tähendab, et kui esimene töökogemus ebaõnnestub, siis uut tööd proovida pole võimalik. Toimib ka "tugiisikuga tööle" programm, kus inimesele saab määrata kas ettevõtte poolt või väljast tugiisiku, kes aitab töökohaga kohaneda. Siin on probleemiks, et töötukassa maksab tugiisiku teenuse korral ettevõttele 40krooni tunnist, kui ettevõte aga omakorda maksab juhendajale, siis tekib palga pealt maksukohustus ning seetõttu tasu ei pruugi täies mahus juhendajani jõudagi. Töökoha kohandamise toetusega on kitsaskohaks ajafaktor - invatualeti, kaldteede ehitamiseks taotluse rahuldamise otsustamine võtab kuni aasta, kuna selle vajalikkust hindab rida eksperte ning lõplikud otsused, hanked tehakse keskkontoris. Lisaks peab ettevõtja sõlmima toetuse saamiseks puudega inimesega töölepingu vähemalt 3 aastaks, mis muutlikus majanduskeskkonnas on vastuvõetav vähestele ettevõtetele. Seega erinevad toetused on küll olemas, kuid nende praktikasse rakendamine on keeruline ja aeganõudev.
*Tulevikus kaovad töötukassas üldse ära riskirühmadega tegelevad juhtumikorraldajad ning kõik juhtumikorraldajad hakkavad tegelema kõikide tööotsijatega võrdsetel alustel.
*Töötukassa kaudu on täna raske viia kokku puudega inimest ja tööandjat, kuna töötukassa vahendab nn avatud tööturu pakkumisi, kus kõik peavad olema valmis konkureerima võrdsetel alustel teiste inimestega. *Töötukassa koolitused on lühiajalised ning ei suuda täna tagada puudega inimese ettevalmistust tööturuks. Lahendus võiks olla kas omavalitsuste juures tegutsevad või kolmanda sektori initsiatiivil asutatud töökeskused, kus inimene saab harjutada töötegemist ning kust ta saab kindlustunde avatud tööturul konkureerimiseks. Kohe avatud tööturule minek on puudega inimese jaoks liiga pikk samm, seda enam, et töökeskkond Eestis on karm ka tervete inimeste jaoks.
*Kindlasti tuleb puudega inimeste puhul arvestada nende isikupära - miks peaks ta olema motiveeritud töötama madala palga eest ja tegema ebahuvitavat tööd - olema koristaja, pappkarpide voltija jne. Samuti  ei saa seada eesmärgiks või normiks, et kõik üldse peaksid töötama.
*Kui rääkida kaasasündinud puudega inimestest ja noortest, siis tänane haridussüsteem ei valmista puudega inimest ette tööeluks. Kuni 18aastaseks saamiseni hoitakse neid sageli "vati sees", seejärel aga eeldatakse, et nad peaksid olema iseseisvad ning suutma alustada ka tööelu võrdsete alustel tervete inimestega.
*Eesti puhul mängib rolli väiksus, mõnes väiksemas piirkonnas on 1-2 puudega inimest, kes ei saagi sealt liikuma. Samuti on palju erinevaid puude tüüpe, mis kõik vajavad erinevat lähenemist ja spetsialiste, kes oskavad nende anded üles leida, neid suunata ja juhendada. Näiteks on ainuüksi autismil palju erinevaid vorme ning kuigi paljud neist on oma eripära tõttu hinnatud näiteks IT valdkonnas või töös suurte andmemahtude analüüsiga, ei ole haridusüsteem ilmselt täna suuteline selliseid lapsi üldse tuvastama või diagnoosima, et neid eriala valikul suunata - ning need lapsed kukuvad pigem haridussüsteemist välja. Seega tuleb puudega inimeste tööhõive probleemi lahendamisel minna tagasi haridussüsteemi juurde ning vaadata ja analüüsida tänast olukorda tervikuna.

Täname ühtlasi öömaja eest Anni Akadeemiat, mis on üks suurepärane näide erainitsiatiivil rajatud kutsehariduskeskusest vaimupuudega noortele. Lugege lähemalt Anni Akadeemia kodulehelt ning te näete, et palju asju on võimalik ära teha inimliku suhtumise ja praktilise mõistusega :)

Haapsalu: töökohtade loomisel tuleb alustada puudega inimeste huvist

Asjalik ja avatud arutelu Haapsalu sotsiaalmajas töötukassa, linnavalitsuse, maavalitsuse, puudega inimeste esindusorganisatsioonide ja ettevõtjate osavõtul. Peamised mõtted ja küsimused, mis üles kerkisid:

* Töötukassa andmetel on Läänemaa piirkonnas tööotsijana kirjas 58 riskirühma kuuluvat inimest, nende hulgas ka puudega inimesed. Kuna töötukassa käsitleb riskirühmana koos erinevaid gruppe, sh näiteks vanglast vabanenuid, riigikeelt mittevaldavaid isikuid, pikaajalisi töötuid jt, siis eraldi ülevaade selle kohta, kui palju nendest 58st on just erivajadustega inimesed, täna puudub. Samas kehtivad riskirühma kuuluvate inimeste tööle võtmisel tööandjale sisuliselt samad soodustused, sh sotsiaalmaksusoodustus, lisaks on puudega inimeste palkamisel võimalik taotleda töökoha kohandamise toetust - mis võtab küll kaua aega ning nõuab ettevõtjalt teatud määral paberimajandust. Tööandjatele ette nähtud soodustusi tutvustab töötukassa regulaarselt ettevõtjatele infopäevadel, samuti on info kättesaadav töötukassa kodulehel.
* Tööandjate hinnangul ei ole aga toetused esmajärjekorras määravad puudega inimese tööle võtmisel, vähemalt mitte juba tegutseva suure ettevõtte jaoks. Näiteks Haapsalu Uksetehases, samuti Müügimeistrite juures on töötanud ja töötamas mitmeid puudega inimesi, kes on leidnud tööd oma oskuste tõttu ning kellega ollakse väga rahul - puue ei ole siinjuures isegi teemaks. Toetused võivad olla määravaks alustava ettevõtte jaoks või väiksema ja keskmise suurusega ettevõtte jaoks, kuna puudega inimese tööle võtmisel saadav sotsiaalmaksutoetus võib anda näiteks 10 000 kroonise kuupalga puhul kokkuhoidu suurusjärgus 50 000 krooni aastas ühe inimese pealt. Puudega inimeste koja esindaja andmetel on tema poole pöördunud mitmed alustavad ettevõtjad, kes taotlevad PRIA kaudu toetusi seoses puudega inimeste tööle võtmisega - kahjuks me täna ei tea, kas kõik need ettevõtted ka reaalselt tegutsevad ja seejuures ka puudega inimesi palkavad.
*Nii puudega inimeste koja kui tööandjate esindajad leidsid, et huvi puudega inimeste tööle võtmise vastu on, kui neil on olemas vastav väljaõpe ja oskused, pigem aga ei soovi puudega inimesed ise sageli tööle minna, vaid ollakse rahul oma pensioniga. Sellele väitele vaidles vastu invaühingu esindaja, kes tõi välja probleemi, et puudega inimesed on sageli heitunud - nad ei julge kandideerida ning et väga tihti ei vasta ka töötukassa poolt puudega inimestele pakutavad koolitused tööturu reaalsetele vajadustele, neid viiakse läbi projektipõhiselt ning pärast koolituse lõppu ei saa inimene enam piisavalt tuge koolitusele vastava töökoha leidmisel. Samuti on liikumispuudega inimestele endiselt probleemiks transport ja ratastooliga liikumine töökohal - kui kolleegid peavad ratastoolis inimest treppidest üles tirima, siis see olukord on puudega inimesele ebamugav ja tema puuet rõhutav.
*Oldi nõus, et puudega inimesi ei saa lüüa ühe vitsaga, puuded on erinevad, inimeste võimed, aktiivsus, lähedaste toetus ja paljud muud tegurid on määrava tähtsusega. Samas on endaga hästi hakkama saavatele, ka tööelus edukatele erivajadustega inimestele lisaks suur hulk neid, kes tahakisid tööd teha ja on selleks ka võimelised, kuid kes ei ole selles osas ise aktiivsed - nad ei ole arvel töötukassas, nad ei kuulu puudega inimeste ühingutesse, vaid tegutsevad nö omapäi. Selliseid puudega inimesi oleks vaja julgustada. Nende jaoks võiksid olla kas eraldi puudega inimeste tööjõudu palkavad firmad või suuremate firmade juurde kuuluvad üksused, mis kasutavad puudega inimeste tööjõudu - nii et inimesel oleks võimalik alustada tööelu sarnaste probleemidega inimeste hulgas, paremini kohandatud ruumides, juhendaja osavõtul. Selles osas liigub Abikäsi õiges suunas, et pakub ise sellist töökeskkonda, kus töötavad puudega inimesed koos ning loob samas kontakte ettevõtetega, kes on valmis ja huvitatud puudega inimesi palkama.
*Selleks, et teada, milliseid töökohti puudega inimestele luua, tuleb esmalt saada regionaalselt pilt ette, mis on kohalike puudega inimeste reaalne huvi - millist tööd nad sooviksid teha, ja milline on nende võimekus. Täna ütleb paljuski ühiskond ette, millised erialad teatud tüüpi puudega inimestele kõlbavad ning need valikud võivad olla muutunud majandustruktuuris väga piiratud.
*Kahjuks ei saa mööda ka reaalsest hirmust, mis pärsib paljusid tööandjaid - hirm, et puudega töötaja hakkab oma seisundist tööandja vastu ära kasutama, tema palkamine toob kaasa palju norme, käske, keelde, mis seavad puudega inimese teiste töötajate suhtes priviligeeritud seisundisse.
*Kokkuvõttes jäi mulje, et koostöö Läänemaal töötukassa, tööandjate ja omavalitsuse vahel on väga asjalik ja avatud, teema üle on aja jooksul palju mõeldud, puudega inimestele on leitud erinevaid rakendusi - pigem on küsimus puudega inimeste julgustamises tööturule tulema ning laiema ringi ettevõtete kaasamises puudega inimestele tööd pakkuma
Täname Haapsalu Sotsiaalmaja veel kord eduka infotunni eest!

Tänaseks oleme sõitnud kokku üle 200 kilomeetri ja juba Haapsalust saadud head mõtted ja koostöötahe annavad palju julgust juurde. Peatume imekaunis Oidrema mõisas, ca 40 kilomeetri kaugusel Pärnust.

Homme asume mõtteid vahetama tööturu osapooltega Pärnus.

Esimesed 100 kilomeetrit

Viis ja pool tundi rattasõitu selja taga. Päike, tuulevaikus - tundub, et ilmaga paar järgmist päeva veab. Jõuame Nõvale Roosi turismitallu plaanitust kolm tundi varem. Perenaine Imbi on avasüli uksel vastas, saun läheb kohe sooja, suurte punaste roosidega kaunistatud toad juba ootavad.
Roosi turismitalu pererahvas oli Indreku rattasõidust kuuldes koheselt nõus Abikäe meeskonda majutusega toetama. Imbi ütleb, et tal on olnud elus mitmeid kokkupuuteid erivajadustega inimestega. "Olgem ausad,  olen näinud tihti ka selliseid olukordi, kus puudega inimene ei lähe tegelikult korda kellelegi teisele peale tema lähedaste," räägib Imbi. Eelmisel suvel võttis ta enda juurde tasuta puhkama mitu ratastoolis noort puudega laste lastekodust Tallinnast. "Nad oli nii elurõõmsad ja positiivsed inimesed, et nende kõrval hakkab kohe häbi millegi üle kurta," meenutab ta. Ometi on tal nukker meenutada, et laste elamistingimused lastekodus olid nii kasinad - kolm last ühes kitsukeses toas, kõvad puuvoodid, et sundisid ehmatusega küsima, kas keegi nendest lastest üldse hoolib?



Homme kell üks kohtub Abikäsi Haapsalu Sotsiaalmajas kohaliku omavalitsuse, puudega inimeste koja ja Haapsalus tegutsevate ettevõtjatega, et arutada puudega inimeste tööhõive olukorda ja võimalusi Läänemaal. Suured tänud juba ette Haapsalu Sotsiaalmaja juhatajale, kes aitas erinevad osapooled ühe laua ümber kokku kutsuda.