Kui armsale lugejale jääb mulje, et kogu reis ümber Eestimaa on üks suur lilleaed ümber väikese maja, kõik on kõigiga nõus, ideid tuleb nagu varrukast ja päike paistab madalrõhkkonnale vaatamata, siis ei. Hädad, nagu ikka, algavad Tallinna lähedal.
50 kilomeetrit Arbaverest Tallinna poole kulgeb sõit tuulele ja vihmavalangutele vaatamata väga hästi, sest riided on head (meenutame taas tänutundega Rademari ja Ilvest) ja teadmine, et varsti saab koju sooja, annab tiivad. Isegi rekkad, mis mööda sõites nagu toobriga vett krae vahele viskavad, ei tee tuska. Maardu remonditaval teelõigul oleme aga äkki kõhuli maas, rattad-jalad-kiivrid segamini; vaid kolmas sõitja, Abikäe turundusjuht Marko Simberg, saab viimasel hetkel pidama. Mis täpselt kukkumise põhjustas, jääb segaseks, aga ilmselt sattus Indreku tagumine ratas vett täis teeaugust läbi sõites ootamatu kalde alla, tasakaal kadus ning rohkem polnud vajagi. Esialgu arvame, et meie finišiks jääbki ootamatult Maardus - kuigi luud-kondid on terved ja suuremaid marrastusi pole, niriseb Indreku ratta kett nukralt mööda asfalti. Aga et Indreku käes ei ole miski võimatu, siis natuke painutamist, sikutamist ja "lähme edasi!".
Jättes Tööandjate Keskliidu veel mõneks ajaks meid ootama, räägime vahepeal ära ka selle, mis laupäeval Rakveres juhtus. Ütleme ausalt, et Rakvere ümarlaua korraldamine jäi meie poolt natuke unarusse, kuna enne reisi alustamist ei saanud me kelleltki kindlat jah-sõna, et ajujahti seal üldse vaja on. Alles hiljem saime aru, et meiega polnud kellelgi aega tegeleda seetõttu, et linnas toimus võimuvahetus ja jumal teab, kas neist, kellele me kirjutasime, keegi veel ametis on. Seda enam kiidame Lääne-Virumaa puuetega koja juhti proua Urbalu, kes võttis ise härjal sarvist ja Indreku kotta külla kutsus. Oleme tagantjärele väga õnnelikud, et Rakvere inimestega kokku saime, sest ümarlaualt koorus välja palju olulist infot. Kõige šokeerivam oli see, et Rakvere (ja teadjamad ütlesid, et ka Viljandi) olevat endiselt linnad, kus ratastooliga ei pääse liikuma polikliinikus, suuremates pankades ega töötukassas. Ratastooliinimene, kes tahab töötukassaga asju ajada, peab juhtumikorraldaja telefonitsi õue kutsuma, samuti aetakse õues asju pangatöötajatega.
Nagu paljudes teistes piirkondades, on ka Rakveres masu käigus kaotanud töö paljud puudega inimesed, kes enne olid rakendatud näiteks osalise tööajaga. Lääne-Virumaa maakonnas on teistest tõsisem puudus invatranspordist, kuna valdadel on raha otsas - inimesed ei pääse isegi linna polikliinikusse, tööl käimisest rääkimata.
Sisutihe arutelu puhkes selle üle, et avalikus sektoris tehtud arengukavade üle puudub sageli sisuline kontroll: kui on sisse kirjutatud näiteks 3 infopäeva aastas ettevõtjatele puudega inimeste tööhõive küsimuses, siis tehakse need ära, kuid keegi ei tunne pärast huvi, mis on kohale tulnud kontaktide reaalne väärtus. Erasektoris, vastupidi, on iga kontakt arvel, hinnatakse tulemust.
Olulisena tuli välja, et info erivajadustega inimeste probleemidega tegelevate osapoolte vahel ei liigu, ka mitte maakonna sees, riigi tasandist rääkimata. Nii selgub alles poole peal, et Rakveres tegutseb tegelikut väga tugev MTÜ Jeeriko, kes on asunud koostöös kohaliku puu- ja mööblitööstusega lahendama puudega inimeste tööhõive küsimust. Põhimõte on ratsionaalne: samas keskuses toimub nii väljaõpe, tööpraktika kui ka hiljem töö; nii saavad need, kes vajavad pikemat kohanemist või õppimist ka pikemalt juhendaja käe all harjutada enne, kui "päris" tööle lähevad. Üks põhjus, miks info osapoolet vahel ei liigu, on üllatuslikult see, et kardetakse konkurentsi erorahadele ning projekte kõpitsetakse seetõttu valmis nö salaja (seejuures peavad üksteist konkurentideks ka omavalitsus ja kolmas sektor) - samas, kui suurem koopereerumine tooks kasu tervele ühiskonnale, saaks kätte suuremaid summasid ja projekte saaks teha pikema aja peale (mõistlikuks peeti seejuures projekte, mille kestvus oleks 5-10 aastat, kuna vastasel juhul ei jõua tulemus rakenduda).
Aga lähme tagasi Tööandjate Keskliitu, kus soliidse inimesed meid pühapäevasel päeval ootavad. Tööandjate tegevjuht Tarmo Kriis on ukse peal vastas, sotsiaalministrit esindab tema nõunik Timo Vaarmann, samuti on kohal laiade kogemustega kaugtöö ühingu esindaja. Ajakirjanikest tunneb teema vastu huvi ainult Rahvusringhäälingu raadioreporter, aga meedia polegi nii oluline (eks need õelutsemised meedia ja PR ekspertide poolt, et miks kõike ei tehtud teistmoodi, tuleb üle elada - samas on kõik ideed olnud läbivalt blogis lugeda, telefonid kättesaadavad ja blogipidaja mäletab ka seda, et kui tema noor ajakirjanik oli, siis polnud suhtekorraldajaid veel Eestis olemaski ning sellepärast ei jäänud info saamata, pigem vastupidi, aga see selleks).
Teeme tööandjatele ja sotsiaalministeeriumile reisi tulemustest kiire ülevaate (kiire mitte ainult sellepärast, et hindame riigis oluliste inimeste aega, vaid ka sellepärast, et meie riietest niriseb tööandjate esinduslikule mööblile sopast vihmavett) ning tõdeme hea meelega, et vähemalt mingid mõtted töökeskustest rääkides hakkavad otsustajate peades liikuma. Indrek lubab teha reisi jooksul kogunenud infot pikema kirjaliku ülevaate koos ettepanekutega, mida koos ministeeriumiga edasi arutada. Nendime, et töökohtade loojana on kolmas sektor jäänud täna tähelepanuta, samas võiks ka sotsiaalne ettevõtlus pakkuda olulist lahendust riskirühmade tööhõive lahendamisel - olgu siis regionaalsete töökeskuste või muu vormi näol. Keegi ei eita, et seal ajal kui riigis vaieldakse, kas välisinvesteeringute sissetoomisega peaks tegelema sotsiaalvõrgustikele spetsialiseerunud Arengufond, EAS või välisministeerium, tuleb hakata otsima tööpuudusele riigisiseseid ratsionaalseid lahendusi ning mõelda eelkõige nende peale, keda mingil põhjusel avatud tööturul enam konkurentsivõimeliseks ei peeta. Oluline on, et töökeskuste laadsed lahendused oleksid inetegreeritud majandussüsteemi, tegutseksid ühtse arengukava alusel ning oleksid pikemas perspektiivis võimelised muutuma isemajandavateks (teenuste/kaupade tellijana oleks lisaks erasektorile Suurbritannia eeskujul olulisel kohal ka omavalitsused ja riik). Kaugtöö ühingu esindajalt tuli mõistlik tähelepanek, et mujal maailmas on sotsiaalse ettevõtluse jaoks olemas ka eraldi juriidiline vorm, kuna MTÜ iseloom seab piirid kasvõi kasumi teenimisel ning selleks aspektist tuleb ka Eesti seadusandlus üle vaadata.
Ühesõnaga, kallid kaasmaalased, reis on läbi, aga töö alles algab.
Sunday, 19 September 2010
Saturday, 18 September 2010
Thursday, 16 September 2010
Virumaad avastamas
Pärast Kalevipoja muuseumi külastamist on Jõhvi nagu võlumets: sisse saab, aga välja enam ei saa. Teede ehituseks on piirkonda voolanud nii palju investeeringuid, et need moodustavad ümber linna keerdunud usja asfaltteede labürindi ning ükskõik, mis suunas minna, kõik viidad näitavad Tammikusse. Lõpuks teeme nii nagu NATO sõdurid õppefilmis: võtame jalgratta selga ja ronime läbi paari meetri sügavuse maanteekraavi, et Rakvere poole suunduvale kiirteele jõuda.
Esimest korda reisi jooksul saame tunda, mida tähendab, kui ida-põhja suunaline kaubavahetus kaugelt üle 100 kilomeetri tunnis jalgratturist mööda kihutab - kohati on kraavi poole kaldumine vältimatu. Positiivne on Ida-Virumaal see, et maantee vahetus läheduses on piisavalt turismiatraktsioone. Eriti tunnustame kunstmägede loomist. Tegelikult võiks suurema osa EASi turismiarenduse rahadest suunata mägede ehitamisesse, nii et iga 20 kilomeetri järel oleks üks mägi, sinine sillerdav järv kõrval - uskuge, turistidele see meeldiks.
Ilmaga veab endiselt - mitte piiskagi vihma, kuigi ilmateade räägib õhtuti mingist Eesti kohal laiuvast madalrõhkkonnast. Tuul on pöördunud küll sõidusuunale vastu, aga palju pole enam jäänud. Pühapäeval sadagu või pussnuge, viimasel päeval on kõik talutav.
Plaanime lõpetada oma reisi pühapäeval kell kaks Tööandjate Keskliidus,et arutada tuuri jooksul kogunenud ideid, kus tööandjad-ettevõtjad saaksid riskirühmade tööpuuduse vähendamisel õla alla panna (näiteks riskirühmadele mõeldud töökeskuste loomisel). Soovime ka sotsiaalministrile jõudsat paranemist - oli äärmiselt sümpaatne, et ta lubas enne haigestumist isegi Indrekuga viimase otsa kaasa sõita ning meiega tööandjate juurde kohtuma tulla.
Laupäeval on kavas viimane väike ümarlaud Rakveres, mis saab teoks tänu kohaliku puuetega inimeste koja initsiatiivile. Ikka härjal sarvist,
Rakvere :)
Esimest korda reisi jooksul saame tunda, mida tähendab, kui ida-põhja suunaline kaubavahetus kaugelt üle 100 kilomeetri tunnis jalgratturist mööda kihutab - kohati on kraavi poole kaldumine vältimatu. Positiivne on Ida-Virumaal see, et maantee vahetus läheduses on piisavalt turismiatraktsioone. Eriti tunnustame kunstmägede loomist. Tegelikult võiks suurema osa EASi turismiarenduse rahadest suunata mägede ehitamisesse, nii et iga 20 kilomeetri järel oleks üks mägi, sinine sillerdav järv kõrval - uskuge, turistidele see meeldiks.
Ilmaga veab endiselt - mitte piiskagi vihma, kuigi ilmateade räägib õhtuti mingist Eesti kohal laiuvast madalrõhkkonnast. Tuul on pöördunud küll sõidusuunale vastu, aga palju pole enam jäänud. Pühapäeval sadagu või pussnuge, viimasel päeval on kõik talutav.
Plaanime lõpetada oma reisi pühapäeval kell kaks Tööandjate Keskliidus,et arutada tuuri jooksul kogunenud ideid, kus tööandjad-ettevõtjad saaksid riskirühmade tööpuuduse vähendamisel õla alla panna (näiteks riskirühmadele mõeldud töökeskuste loomisel). Soovime ka sotsiaalministrile jõudsat paranemist - oli äärmiselt sümpaatne, et ta lubas enne haigestumist isegi Indrekuga viimase otsa kaasa sõita ning meiega tööandjate juurde kohtuma tulla.Laupäeval on kavas viimane väike ümarlaud Rakveres, mis saab teoks tänu kohaliku puuetega inimeste koja initsiatiivile. Ikka härjal sarvist,
Rakvere :)
Tuesday, 14 September 2010
Peipsi ääres: Kalevipoeg, siil ja suitsuahvenad
Tuul on tagant ja tee Peipsi äärde läheb nagu mootorrattaga. Teeme pikema peatuse Kääpal, Kalevipoja teemapargis ja muuseumis. Just siia, Kääpa jõkke, kadus muistsel ajal kuulus mõõk, mis hiljem kangelasel jalad alt lõi. Täna kaunistavad piirkonda suured eepose teemalised puuskulptuurid - Vanemuisest ja Lindast mitut sorti siilideni, ning Kalevipoja muuseumis võib imetleda lõputult Kalevipojast inspireeritud kunstnike töid, teejuhiks tegus proua muuseumis vastuvõtust.
Öömajale saame Mustvees Ironi hostelis, mille puhtus ja hubasus ületavad mitmekordselt hostelile esitatavad nõudmised. Teel Kuldkalakesse, kust loodame saada piirkonna parimat suitsuahvenat, tabab meid ka esimene tehniline tagasilöök: Indreku ratta tagumine kumm laseb välja kogu õhu. Mõned tunnid hiljem on ratas siiski parandatud ja homme loodame jõuda Jõhvi. Suitsuahven, muide, on siin jumalik.
Hea meel on ka selle üle, et Indrekut tuntakse täna juba väiksemates maapoodides ära ning soovitakse edu missiooni elluviimisel. Lisaks oleme täheldamas kasvavat huvi Abikäe ideede vastu erinevates poliitilistes ringkondades...:)
Monday, 13 September 2010
Tartu: Rein Kilk: julgustan ettevõtjaid erivajadustega inimesi tööle võtma
Pärast kahte lõõgastavat puhkepäeva Toomemäe rohelusse peitunud Park hotellis algab esmaspäevane infotund Tartu puuetega inimeste kojas paljutõotavalt. Eesti ärieliidi esindajana saabub kohale Rein Kilk.
Kilgi palgal on läbi aastate olnud mitmeid erivajadustega inimesi, tema Ammende villa ja Antoniuse hotelli sisekujunduse detailide valmistamisel on kasutatud puudega meistrimeeste teeneid. "Mina võin oma kogemuse põhjal julgustada kõiki ettevõtjaid puudega inimeste tööjõudu kasutama," ütleb Kilk veendunult. Vestluse käigus selgub üllatusega, et ühegi erivajadusega töötaja palkamisel pole Kilk seni kasutanud ühtegi töötukassa poole pakutavat meedet - ei palgatoetust, tööpraktikat, töökoha kohandamist ega ühtegi teist tööandjale mõeldud motivaatorit. "Esimest korda kuulen," ütleb Kilk asjalikult töötukassa esindaja ettekannet kuulates, "ja mõtlen huviga, millest ma kõik olen ilma jäänud." Samavõrra üllatusega selgub, et kuna ta on kõik kulutused seni enda kanda võtnud, siis nö "poole pealt" ei kompenseerita talle enam midagi. "Aga miks? Mina olen ju need inimesed tööle võtnud, probleemi lahendanud, miks mina nüüd siis kaotajaks jään?" tahab Kilk teada.
Asjaliku äriinimesena räägib Kilk konkreetset juttu ja tahab teada konkreetseid numbreid - kui palju on täna tööealisi erivajadustega inimesi, kui paljud neist tahaksid tööd teha ja kui palju neist on rakendamata? Numbreid on raske kokku saada, kaudsete meetoditega tuletatakse mitme peale, et ilmselt räägime täna suurusjärgus 40 000 inimesest. "Aaa...aga seda on täitsa palju, need on kõik potentsiaalsed maksumaksjad, tarbijad," nendib Kilk veel enne, kui järgmisele olulisele ärikohtumisele tõttab.
Olulisemad mõtted Tartust:
* töötukassal on juba mõnda aega loomisel täiendatud otsinguga andmebaas, kus tööandja saaks aimu, millise profiiliga tööjõud on reaalselt saadaval, kus ja millises koguses. Erivajadustega inimeste osas on aga takistuseks andmekaitseseadus - puue kuulub delikaatsete isikuandmete alla ning seda saab andmebaasi kanda ainult siis, kui tööotsija ise selliste andmete kasutamiseks loa annab, seega on statistika tegemine raskendatud.
* tööturuteenused erivajadusega inimese palkamisel pole piisavalt operatiivsed; tööandja ei viitsi bürokraatia järele oodata. Töötukassa väidab siin vastu, et tegelikult Tartus täna võtab tööturuteenuse pakkumine vähe aega, keskmiselt 2 nädalaga jõutakse asjad korda ajada ja töölepingu sõlmimiseni, va töökoha kohandamise puhul, mis tõesti võtab enam aega.
* kui tööandja investeerib kiiruse huvides omavahenditest töökoha kohandamiseks vajalikesse materjali/teenustesse/vahenditesse, tuleks need kompenseerida ka tagantjärele 100%
* eurorahad ja projektid võivad teha karuteene, kuna ei arvesta Eesti reaalseid vajadusi ning selleks, et rahad nö välja teenida, tegeletakse pseudoprobleemide lahendamisega
* nii tööandjatel kui töövõtjatel on siiski endiselt infopuudus võimaluste kohta, kuigi töötukassal on olemas väga head infomaterjalid, kodulehel infot jne - tööandjale tuleb läheneda senisest märksa personaalsemalt, mitte infopäevade ja ümarlaudade kaudu.
* masu tingimustes on palgatoetus aidanud siiski väga palju inimesi tööle, on end õigustanud.
* töötukassa on reformi järgselt arenenud kõvasti edasi, Tartus palju tehtud tööd ka personaalselt ettevõtetega, kes on huvitatud erivajadustega inimesi palkama: Selver, Maxima, AHAA keskus, muuseumid jne.Selveril on positiivsed kogemused ka tugiisikuga tööle võetud inimestega. Nii Selveri kui Maxima esindajad kinnitavad, et erivajadusega inimesed on head töötajad, kuid nende puhul tuleb arvestada teistega võrreldes veidi pikema kohanemisajaga.
* sotsiaalministeeriumi poolt läbi viidud uuring näitab, et peamine põhjus, miks erivajadustega inimene ei tööta, on hariduse või tööturu nõudmistele vastava profiili puudumine. Inimesed, kes on omandanud puude või kutsehaiguse elu jookul, reeglina tahavad tööelu jätkata. Haridusasutused, sh kutsekoolid kui ülikool on nõus avasüli erivajadustega inimesi vastu võtma, saavad pakkuda stipendiume, tugiisikuid, samas nende kodulehed ega infomaterjalid seda eraldi ei kajasta. Ka Tartu linn on pannud kahele puudega noorele välja stipendiumi hariduse omandamiseks Astangul
* Invatakso teenust kasutab Tartus 1300 inimest. Dotatsioon 500 EEK kvartalis; kuid töötavale inimesele sõidudotatsioon kuni 3000 EEK kvartalis, lisaks võimalikud personaalsed kokkulepped sõltuvalt vajadusest.
* Linn pakub erivajadustega inimesele isikliku abistaja teenust, kes saab aidata nendes elulistes küsimustes, kus puudega inimene ise jääb hätta - ka näiteks tööl käimisel. Viipekeeleteenus toimib hästi; samuti saab taotleda abi oma eluruumi kohandamisel.
* Järjest olulisemaks muutub grupp inimesi, kes on saanud puude, kutsehaiguse läbi tööõnnetuse. Mitmed ettevõtjad, kellel on olnud rohkem tööõnnetusi, on hakanud juba vabatahtlikult kasutama tööõnnetuse/kutsehaiguse kindlustust, kuid üldiselt tööandjate vastuseis sellele jätkuvalt väga suur.
* Suhtumine erivajadustega inimestesse kui töötajatesse muutunud järjest positiivsemaks: kui Tartu puuetega inimeste koda otsis 1998. aastal ajalehekuulutuste kaudu ettevõtjaid, kes oleksid nõus võtma tööle erivajadustega inimesi, siis ei vastanud sellele ükski tööandja. Majanduse kõrghooajal 2007/2008 aga oli tööpakkumisi rohkem kui soovijaid - näiteks Rootsi taustaga ettevõte pakkus Elvasse 70 töökohta, kuhu ei tahtnud aga minna keegi, kuna kulu transpordile oleks olnud võrreldes palgaga ebamõistlikult suur.
* Endiselt on palju selliseid erivajadustega inimesi, kellel on head erialased oskused, kuid kes ise aktiivselt tööd ei otsi - neid tuleks julgustada tulema tööturule
* Tartus tegutseb aktiivselt kolmas sektor - näiteks MTÜ Iseseisev Elu, kes samuti otsib puudega inimestele töökohti. MTÜ esindaja sõnul on nii tööpakkujaid kui töösoovijaid palju, kuid edu tagab ainult personaalne suhtlemine tööandjatega. Tänaseks on Iseseisev Elu aidanud tööle 75 inimest, kas siis avatud tööturu töökohtadele või töötavad nad MTÜ enda töötubades.
Homme jätkab Abikäsi reisi Eesti idaregioonidesse, kus ümarlaudu praeguse seisuga tulemas pole - kõik osapooled, kellega Ida-Virumaal ühendust võtsime, ütlesid, et probleemi ei eksisteerigi või ollakse seda just lahendamas ning abikäsi hetkel vaja pole - selle üle saab olla ainult hea meel. Tempo osas jätkama sama rada nagu eelmisel nädalal - üks maratonidistants päevas :)
Olulisemad mõtted Tartust:
* töötukassal on juba mõnda aega loomisel täiendatud otsinguga andmebaas, kus tööandja saaks aimu, millise profiiliga tööjõud on reaalselt saadaval, kus ja millises koguses. Erivajadustega inimeste osas on aga takistuseks andmekaitseseadus - puue kuulub delikaatsete isikuandmete alla ning seda saab andmebaasi kanda ainult siis, kui tööotsija ise selliste andmete kasutamiseks loa annab, seega on statistika tegemine raskendatud.
* tööturuteenused erivajadusega inimese palkamisel pole piisavalt operatiivsed; tööandja ei viitsi bürokraatia järele oodata. Töötukassa väidab siin vastu, et tegelikult Tartus täna võtab tööturuteenuse pakkumine vähe aega, keskmiselt 2 nädalaga jõutakse asjad korda ajada ja töölepingu sõlmimiseni, va töökoha kohandamise puhul, mis tõesti võtab enam aega.
* kui tööandja investeerib kiiruse huvides omavahenditest töökoha kohandamiseks vajalikesse materjali/teenustesse/vahenditesse, tuleks need kompenseerida ka tagantjärele 100%
* eurorahad ja projektid võivad teha karuteene, kuna ei arvesta Eesti reaalseid vajadusi ning selleks, et rahad nö välja teenida, tegeletakse pseudoprobleemide lahendamisega
* nii tööandjatel kui töövõtjatel on siiski endiselt infopuudus võimaluste kohta, kuigi töötukassal on olemas väga head infomaterjalid, kodulehel infot jne - tööandjale tuleb läheneda senisest märksa personaalsemalt, mitte infopäevade ja ümarlaudade kaudu.
* masu tingimustes on palgatoetus aidanud siiski väga palju inimesi tööle, on end õigustanud.
* töötukassa on reformi järgselt arenenud kõvasti edasi, Tartus palju tehtud tööd ka personaalselt ettevõtetega, kes on huvitatud erivajadustega inimesi palkama: Selver, Maxima, AHAA keskus, muuseumid jne.Selveril on positiivsed kogemused ka tugiisikuga tööle võetud inimestega. Nii Selveri kui Maxima esindajad kinnitavad, et erivajadusega inimesed on head töötajad, kuid nende puhul tuleb arvestada teistega võrreldes veidi pikema kohanemisajaga.
* Invatakso teenust kasutab Tartus 1300 inimest. Dotatsioon 500 EEK kvartalis; kuid töötavale inimesele sõidudotatsioon kuni 3000 EEK kvartalis, lisaks võimalikud personaalsed kokkulepped sõltuvalt vajadusest.
* Linn pakub erivajadustega inimesele isikliku abistaja teenust, kes saab aidata nendes elulistes küsimustes, kus puudega inimene ise jääb hätta - ka näiteks tööl käimisel. Viipekeeleteenus toimib hästi; samuti saab taotleda abi oma eluruumi kohandamisel.
* Järjest olulisemaks muutub grupp inimesi, kes on saanud puude, kutsehaiguse läbi tööõnnetuse. Mitmed ettevõtjad, kellel on olnud rohkem tööõnnetusi, on hakanud juba vabatahtlikult kasutama tööõnnetuse/kutsehaiguse kindlustust, kuid üldiselt tööandjate vastuseis sellele jätkuvalt väga suur.
* Suhtumine erivajadustega inimestesse kui töötajatesse muutunud järjest positiivsemaks: kui Tartu puuetega inimeste koda otsis 1998. aastal ajalehekuulutuste kaudu ettevõtjaid, kes oleksid nõus võtma tööle erivajadustega inimesi, siis ei vastanud sellele ükski tööandja. Majanduse kõrghooajal 2007/2008 aga oli tööpakkumisi rohkem kui soovijaid - näiteks Rootsi taustaga ettevõte pakkus Elvasse 70 töökohta, kuhu ei tahtnud aga minna keegi, kuna kulu transpordile oleks olnud võrreldes palgaga ebamõistlikult suur.
* Endiselt on palju selliseid erivajadustega inimesi, kellel on head erialased oskused, kuid kes ise aktiivselt tööd ei otsi - neid tuleks julgustada tulema tööturule
Homme jätkab Abikäsi reisi Eesti idaregioonidesse, kus ümarlaudu praeguse seisuga tulemas pole - kõik osapooled, kellega Ida-Virumaal ühendust võtsime, ütlesid, et probleemi ei eksisteerigi või ollakse seda just lahendamas ning abikäsi hetkel vaja pole - selle üle saab olla ainult hea meel. Tempo osas jätkama sama rada nagu eelmisel nädalal - üks maratonidistants päevas :)
Friday, 10 September 2010
Võru: igaühega meist võib juhtuda homme õnnetus
Lahkume Valgast varavalges, riided veel natuke niisked ja rongimürast unetu öö selja taga. Esimesed 40 kilomeetrit Võru poole ei õnnestu leida ühtegi hommikusöögikohta ega kauplust, mis oleks nii vara avatud. Kolm tundi hiljem saame lõpuks oodatud hommikusöögi pooljuhuslikult leitud külapoest - pakk Twixi ja pudelivesi.
Seda suurem rõõm ootab meid aga eest Võrus Kubija hotelli näol, mis on nagu maapealne paradiis pärast viietunnist kannatuste rada maanteel. Maahärra praad ja kohupiimakook hotelli restoranis maitsevad kui õukonnapidusöök.
Võru linna piirile sõidavad meile ratastega vastu linna volikogu esimees Erki Saarman ja aselinnapea Jüri Kaver, kes tunnistab rõõmsalt, et ta ei mäletagi enam millal viimati jalgrattaga sõitis. Sõit Kubija hotelli ümarlauale kulgeb selle võrra mõistlikumas tempos ja tee peal saab juba hulk muljeid ära vahetatud. Lisaks saame teada, et üllatuslikult on Jüri Kaver üle pika aja üks esimesi sotsiaalvaldkonnaga tegelevaid aselinnapeasid Võrus kuna varasemad otsustajad ei pidanud seda kohta oluliseks.
Kuigi kutsustud ettevõtjate osalus jäi taas tagasihoidlikuks, kujunes ümarlaud väga mõttetihedaks. Siinjuures tahab Abikäsi eriti tänada Võru töötukassa esindajaid Malle Kelti ja Jüri Nassarit, kelle suhtumine oma töösse ja inimestesse, kellega nad töötavad vääriks medalit. Proua Malle Kelt on erivajadustega inimeste valdkonnaga tegelenud juba aastaid, saanud Rootsis väljaõppe sotsiaalse ettevõtluse alal ning omab kogemuste pagasit ja mis veelgi olulisem - visiooni valdkonnast, mida tuleks kindlasti ära kasutada ka teistes piirkondades.
Olulisemad mõtted Võrust:
*Erivajadustega inimeste probleemidega tegelemine, sh erivajadustega inimeste tööhõive küsimusega tegelemine on investeering iga inimese tulevikku. Igaühega meist või meie lähedastest võib juhtuda homme õnnetus, ka ettevõtjate/tööandjatega. Normaalselt toimiva süsteemi olemasolu erivajadustega inimeste aitamiseks on ühiskondlik kindlustuspoliis - see peaks motiveerima ka sotsiaalselt mõtlevaid ettevõtjaid osalema diskussioonis erivajadustega inimeste tööhõive teemal.
*Võru maakonnas on täna töötuna registreeritud 116 erivajadustega inimest, neist Võru linnas 57 ja Võru vallas 21. Kokku puudega inimeste protsent 9% ehk ligi 1400 inimest.
*Erivajadustega inimeste tööle aitamisel tuleb iga juhtumiga tegeleda maksimaalselt personaalselt, ainult nii on võimalik saavutada, et nii tööandja kui töövõtja jäävad töösuhtega rahule ja üksteise võimalusi mõistetakse adekavaatselt. Samas peab ka puudega inimene ise olema aktiivne, julgema tulla abi küsima ja olema valmis hea tulemuse nimel pingutama. Täna on siiski kahjuks ka palju selliseid tööandajid, kes üritavad kasutada erivajadustega inimest kui odavat tööjõudu näiteks tööpraktika ajaks (nüüd küll muudeti süsteem selliselt, et tööandja peab tööpraktikale võttes näitama ära ka selle, et tal on reaalselt kavas selline töökoht luua). Negatiivsed kogemused tööandjatega heidutavad erivajadustega inimesi, solvumine jääb kauaks hinge.
*Võrus on ettevõtteid, kes on ka ise aktiivselt küsimud võimaluste kohta erivajadustega inimesi tööle võtta, samas suurema osaga on töötukassal raske kontakti saada - infopäevadele ei tulda, kohalikku äriklubisse esinema ei ole võetud, puudub ka info, millised reaalse tegevusalaga ettevõtted maakonnas tegelevad )siin võiks kohalik omavalitsus palju aidata).
*Masu tingimustes tekkinud ettevõtjatele uus takistus: kui soovitakse võtta tööle inimest, kes vajab tugiisikut võu abivahendit, siis sellele eelneb ettevõtte usaldusväärsuse kontroll ning täna saavad takistuseks maksuvõlad - ka ajatatud maksuvõlga ei tohi olla.
*Tuleb panustada ettevõtjate suhtumise muutmisele: suur osa ettevõtjaid veel nõukogude taustaga, kus vaated erivajadustega inimestele on teistsugused. Hirm puudega töövõtja ees ja kohustuste ees, mis võivad tulla kaasa puudega inimese palkamisega.
*Tuleb luua töökeskuseid puuetega inimestele, kaitstud ja suunatud töökohad lisaks avaliku turu töökohtadele, kus inimene saaks ennast avatud tööturuks ette valmistada. Positiivsed näited piirkonnas Jõgevalt ja Lõuna-Eesti haigla juures asuv erihoolduskeskus, kus just algamas rida koolitusi riskirühma töötutele ja seejärel hakatakse ka pakkuma selle baasil nende tööjõudu kasutades teenust.
*Probleemi lahendamisel on oluline koostöö piirkondliku omavalitsuse, töötukassa, ettevõtjate, kolmanda sektori ja puudega inimeste esindajate vahel. Kui on õiged, missiooniga inimesed kohtadel, siis hakkab süsteem toimima, muidu ainult mängitakse probleemide lahendamist. Võru on selles mõttes suurepärane eeskuju, et kui ettevõtjad ka kaasa tuleksid, siis on potentsiaal ilmselt parim Eestis.
Suured tänud Võru töötukassa ja linnavalitsuse inimestele, kes aitasid ümaralaua teoks teha!
Seda suurem rõõm ootab meid aga eest Võrus Kubija hotelli näol, mis on nagu maapealne paradiis pärast viietunnist kannatuste rada maanteel. Maahärra praad ja kohupiimakook hotelli restoranis maitsevad kui õukonnapidusöök.Võru linna piirile sõidavad meile ratastega vastu linna volikogu esimees Erki Saarman ja aselinnapea Jüri Kaver, kes tunnistab rõõmsalt, et ta ei mäletagi enam millal viimati jalgrattaga sõitis. Sõit Kubija hotelli ümarlauale kulgeb selle võrra mõistlikumas tempos ja tee peal saab juba hulk muljeid ära vahetatud. Lisaks saame teada, et üllatuslikult on Jüri Kaver üle pika aja üks esimesi sotsiaalvaldkonnaga tegelevaid aselinnapeasid Võrus kuna varasemad otsustajad ei pidanud seda kohta oluliseks.
Olulisemad mõtted Võrust:
*Erivajadustega inimeste probleemidega tegelemine, sh erivajadustega inimeste tööhõive küsimusega tegelemine on investeering iga inimese tulevikku. Igaühega meist või meie lähedastest võib juhtuda homme õnnetus, ka ettevõtjate/tööandjatega. Normaalselt toimiva süsteemi olemasolu erivajadustega inimeste aitamiseks on ühiskondlik kindlustuspoliis - see peaks motiveerima ka sotsiaalselt mõtlevaid ettevõtjaid osalema diskussioonis erivajadustega inimeste tööhõive teemal.
*Võru maakonnas on täna töötuna registreeritud 116 erivajadustega inimest, neist Võru linnas 57 ja Võru vallas 21. Kokku puudega inimeste protsent 9% ehk ligi 1400 inimest.
*Erivajadustega inimeste tööle aitamisel tuleb iga juhtumiga tegeleda maksimaalselt personaalselt, ainult nii on võimalik saavutada, et nii tööandja kui töövõtja jäävad töösuhtega rahule ja üksteise võimalusi mõistetakse adekavaatselt. Samas peab ka puudega inimene ise olema aktiivne, julgema tulla abi küsima ja olema valmis hea tulemuse nimel pingutama. Täna on siiski kahjuks ka palju selliseid tööandajid, kes üritavad kasutada erivajadustega inimest kui odavat tööjõudu näiteks tööpraktika ajaks (nüüd küll muudeti süsteem selliselt, et tööandja peab tööpraktikale võttes näitama ära ka selle, et tal on reaalselt kavas selline töökoht luua). Negatiivsed kogemused tööandjatega heidutavad erivajadustega inimesi, solvumine jääb kauaks hinge.
*Võrus on ettevõtteid, kes on ka ise aktiivselt küsimud võimaluste kohta erivajadustega inimesi tööle võtta, samas suurema osaga on töötukassal raske kontakti saada - infopäevadele ei tulda, kohalikku äriklubisse esinema ei ole võetud, puudub ka info, millised reaalse tegevusalaga ettevõtted maakonnas tegelevad )siin võiks kohalik omavalitsus palju aidata).
*Masu tingimustes tekkinud ettevõtjatele uus takistus: kui soovitakse võtta tööle inimest, kes vajab tugiisikut võu abivahendit, siis sellele eelneb ettevõtte usaldusväärsuse kontroll ning täna saavad takistuseks maksuvõlad - ka ajatatud maksuvõlga ei tohi olla.
*Tuleb panustada ettevõtjate suhtumise muutmisele: suur osa ettevõtjaid veel nõukogude taustaga, kus vaated erivajadustega inimestele on teistsugused. Hirm puudega töövõtja ees ja kohustuste ees, mis võivad tulla kaasa puudega inimese palkamisega.
*Tuleb luua töökeskuseid puuetega inimestele, kaitstud ja suunatud töökohad lisaks avaliku turu töökohtadele, kus inimene saaks ennast avatud tööturuks ette valmistada. Positiivsed näited piirkonnas Jõgevalt ja Lõuna-Eesti haigla juures asuv erihoolduskeskus, kus just algamas rida koolitusi riskirühma töötutele ja seejärel hakatakse ka pakkuma selle baasil nende tööjõudu kasutades teenust.
*Probleemi lahendamisel on oluline koostöö piirkondliku omavalitsuse, töötukassa, ettevõtjate, kolmanda sektori ja puudega inimeste esindajate vahel. Kui on õiged, missiooniga inimesed kohtadel, siis hakkab süsteem toimima, muidu ainult mängitakse probleemide lahendamist. Võru on selles mõttes suurepärane eeskuju, et kui ettevõtjad ka kaasa tuleksid, siis on potentsiaal ilmselt parim Eestis.
Suured tänud Võru töötukassa ja linnavalitsuse inimestele, kes aitasid ümaralaua teoks teha!
Thursday, 9 September 2010
Valga: erivajadustega inimesed peaksid aktiivsemalt ühte hoidma
Lõuna-Eesti kuppelmaastik esitab järjest karmimaid nõudmiseid reie- ja tuharalihastele. Ilm on aga nagu parimal juulikuu päeval ning tee Karksist Valka kulgeb rõõmsalt ning pikkade peatustega piirkonna kaunimate vaatamisvääruste juures - imetleme nii Taagepere lossi kui hüüame üle piiripostide tervitussõnu Läti kaasvõitlejatele.
Valga linna piirile tulevaid meid täies rattavarustuses tervitama Valga maavanem Margus Lepik ja aselinnapea Alar Näärme - mõlemad esinduslikud noored ja asjalikud spordimehed, kellel kannul läbi Valga linna sõites tuleb kiirem käik sisse panna. Linnavalitsuse avalike suhete juht Hele Heletäht on teinud tänuväärset tööd temaatilise ümaralua organiseerimisega - kohal on isegi riigikogu liige ja Valga sotsiaalkomisjoni esimees Heimar Lenk. Esindatud on puuetega inimeste koda, Valga ärimeeste klubi, töötukassa ja kohalik kolmas sektor. Ümarlaud kujuneb produktiivseks ja asjalikuks, kus lisaks juba teistes piirkondades välja tulnud sõlmkohtadele tuuakse välja järgmised kitsaskohad:
*puuetega inimeste olukord maapiirkonnas ja linnas on erinev ja sellele tuleb leida erinevaid lahendusi. Ühelt poolt maapiirkonnas kogukond on tugev, kõik teavad kõiki, samas hajutatus suurem. Maapiirkonnas on olulisel kohal transpordiprobleem - näiteks liikumisraskustega inimesed ei pääse liikuma, kuna eraldatus on suurem, jäädakse sageli rohkem üksi ja kapseldutakse. Valgas on sellest aastast invatakso, mis saadi Norra abirahade eest, sõidukorra maksumus sama, mis erivajadustega inimesele ühistranspordis - 10 EEK kord; samas peetakse ka seda kalliks, kuna üldine elatustase on madal.
* vähene side noortega, samuti erivajadustega noorte vanematega. Kui perekonnas tervikuna on toimetuleku probleemid, siis pere jaoks muutub lapsele määratud toetus sissetulekuallikaks, kuid teiste probleemide keskele ei suudeta enam pakkuda lapsele tuge - mõelda tema hariduse, sotsialiseerumise, tulevasele toimetulekule elus. Noored ei ole ka ise aktiivsed, enamasti ei osale puuetega inimeste koja juures ega oma ka alternatiivseid noorteklubisid - puudub organisatsioon, mis suudaks neid siduda, tekitatada nendes motivatsiooni, julgust edasi minna. Erivajadustega inimesed peaksid olema paremini organiseerunud ja aktiivsemad on probleemide sõnastamisel ja lahendamisel.
*Majanduslanguse tingimuses on Valgamaa majandus saanud väga palju kannatada, kadunud on palju töökohti, erivajadustega ja riskirühma kuuluvad inimesed on olnud esimesed koondatute seas - nagu ka paljudes teistes piirkondades. Samas erivajadustega inimestele töökohtade pakkumine/loomine on keeruline, kuna Valgas on majanduses esikohal primaarsektor, kus töö võib olla erivajadusega inimesele füüsiliselt liiga kurnav.
*Tööandja jaoks on endiselt probleemiks oskuste küsimus - erivajadusega inimesele töölevõtmine ei oleks probleem, kui tal on ettevõtte profiili ja vajadustega kattuv haridus ja oskused. Kõik tööandjad on nõus, et erivajadustega inimesed on väga kohusetundlikud ja lojaalsed töötajad, mis on tööandja jaoks suur väärtus.
*Probleem ümber- ja täiendõppega, soovitud eriala omandamisega: koolitused või koolid asuvad piirkonnast väljas, isegi Tartus või Tallinnas ning enamus koolitusi on projektipõhised. Samas ei leia ettevõtjad töökohtadele, mis on vabad, töötajaid, ka mitte tervete hulgast, sest tööotsijate profiilid ei vasta nõudmistele. Näiteks ei ole tööandjate esindaja väitel võimalik terve Valga peale leida nõrkvooluelektrikku ning mingil põhjusel pole keegi olnud valmis end sellel erialal täiendama...
*Töötukassas on Valgamaal erivajadustega inimestele spetsialiseerinud juhtumikorraldaja, kes valdab olukorda väga hästi. Pakutakse karjäärinõustamist, toimuvad mitu korda nädalas tööotsingu toad, lisaks tööpraktika, tööandajale suunatud palgatoetus ja kõik ülejäänud tavapärased töötukassa tugiteenused. Hetkel on erivajadustega tööotsijaid Valgamaal 86. 2010.aasta jooksul läks erivajadustega inimestest tööpraktikale 4 inimest, palgatoetust sai 5, stradiraha ettevõtluse alustamiseks 2, koolitusi 8, neist 1 esmatasandikoolituse ja 7 täiendõpet.
*Erivajadustega inimesed vajavad julgustust, et olla ise aktiivsed. Positiivne näide: mees, kes kaotas ühe jala oli pikalt kodus, kaotas võimaluse teha oma erialast tööd tollis; otsustas seejärel hakata massaaži õppima, sai selleks omavalitsuselt stipendiumi, käis 3 päeva kuus Tallinnas massažikoolis, täna on FIE ja pakub piirkonnas massaažiteenust. Seega need, kes on ise aktiivsed, neid ka aidatakse nii omavalitsuse kui ettevõtjate poolt. Samas mida teha nendega, kes on heitunud, aga oleksid võimelised ja tahaksid tööelus osaleda? Oluliselt tuleks oodustada kolmanda sektori tegevust, kus on eesotsas inimesed, kes soovivad missioonitundest midagi ära teha. Soodustada sotsiaalselt ettevõtlust, mis saaks olla partneriks nii erasektorile kui avalikule sektorile. Kas riik saaks toetustega soodustada seda, et osade ettevõtete juurde tekiksid üksused, mis dubleerivad ettevõtte põhitegevusala - toodavad sama kaupa või teenust või selleks vajalikku tugiteenust, aga kasutaks selleks erivajadustega inimeste tööjõudu?
Täname veel kord Hele Heletähte ümarlaua organiseerimise eest!
Tänase öö veedame varasemast mõnevõrra erinevas keskkonnas, Valga kesklinnas asuvas külalistemajas Säde, kus on lisaks maalähedasele külalislahkusele säilinud veel ka kübeke nostaligilist 80.aastate hõngu.
*puuetega inimeste olukord maapiirkonnas ja linnas on erinev ja sellele tuleb leida erinevaid lahendusi. Ühelt poolt maapiirkonnas kogukond on tugev, kõik teavad kõiki, samas hajutatus suurem. Maapiirkonnas on olulisel kohal transpordiprobleem - näiteks liikumisraskustega inimesed ei pääse liikuma, kuna eraldatus on suurem, jäädakse sageli rohkem üksi ja kapseldutakse. Valgas on sellest aastast invatakso, mis saadi Norra abirahade eest, sõidukorra maksumus sama, mis erivajadustega inimesele ühistranspordis - 10 EEK kord; samas peetakse ka seda kalliks, kuna üldine elatustase on madal.
* vähene side noortega, samuti erivajadustega noorte vanematega. Kui perekonnas tervikuna on toimetuleku probleemid, siis pere jaoks muutub lapsele määratud toetus sissetulekuallikaks, kuid teiste probleemide keskele ei suudeta enam pakkuda lapsele tuge - mõelda tema hariduse, sotsialiseerumise, tulevasele toimetulekule elus. Noored ei ole ka ise aktiivsed, enamasti ei osale puuetega inimeste koja juures ega oma ka alternatiivseid noorteklubisid - puudub organisatsioon, mis suudaks neid siduda, tekitatada nendes motivatsiooni, julgust edasi minna. Erivajadustega inimesed peaksid olema paremini organiseerunud ja aktiivsemad on probleemide sõnastamisel ja lahendamisel.
*Tööandja jaoks on endiselt probleemiks oskuste küsimus - erivajadusega inimesele töölevõtmine ei oleks probleem, kui tal on ettevõtte profiili ja vajadustega kattuv haridus ja oskused. Kõik tööandjad on nõus, et erivajadustega inimesed on väga kohusetundlikud ja lojaalsed töötajad, mis on tööandja jaoks suur väärtus.
*Probleem ümber- ja täiendõppega, soovitud eriala omandamisega: koolitused või koolid asuvad piirkonnast väljas, isegi Tartus või Tallinnas ning enamus koolitusi on projektipõhised. Samas ei leia ettevõtjad töökohtadele, mis on vabad, töötajaid, ka mitte tervete hulgast, sest tööotsijate profiilid ei vasta nõudmistele. Näiteks ei ole tööandjate esindaja väitel võimalik terve Valga peale leida nõrkvooluelektrikku ning mingil põhjusel pole keegi olnud valmis end sellel erialal täiendama...
*Töötukassas on Valgamaal erivajadustega inimestele spetsialiseerinud juhtumikorraldaja, kes valdab olukorda väga hästi. Pakutakse karjäärinõustamist, toimuvad mitu korda nädalas tööotsingu toad, lisaks tööpraktika, tööandajale suunatud palgatoetus ja kõik ülejäänud tavapärased töötukassa tugiteenused. Hetkel on erivajadustega tööotsijaid Valgamaal 86. 2010.aasta jooksul läks erivajadustega inimestest tööpraktikale 4 inimest, palgatoetust sai 5, stradiraha ettevõtluse alustamiseks 2, koolitusi 8, neist 1 esmatasandikoolituse ja 7 täiendõpet.
*Erivajadustega inimesed vajavad julgustust, et olla ise aktiivsed. Positiivne näide: mees, kes kaotas ühe jala oli pikalt kodus, kaotas võimaluse teha oma erialast tööd tollis; otsustas seejärel hakata massaaži õppima, sai selleks omavalitsuselt stipendiumi, käis 3 päeva kuus Tallinnas massažikoolis, täna on FIE ja pakub piirkonnas massaažiteenust. Seega need, kes on ise aktiivsed, neid ka aidatakse nii omavalitsuse kui ettevõtjate poolt. Samas mida teha nendega, kes on heitunud, aga oleksid võimelised ja tahaksid tööelus osaleda? Oluliselt tuleks oodustada kolmanda sektori tegevust, kus on eesotsas inimesed, kes soovivad missioonitundest midagi ära teha. Soodustada sotsiaalselt ettevõtlust, mis saaks olla partneriks nii erasektorile kui avalikule sektorile. Kas riik saaks toetustega soodustada seda, et osade ettevõtete juurde tekiksid üksused, mis dubleerivad ettevõtte põhitegevusala - toodavad sama kaupa või teenust või selleks vajalikku tugiteenust, aga kasutaks selleks erivajadustega inimeste tööjõudu?
Täname veel kord Hele Heletähte ümarlaua organiseerimise eest!
Tänase öö veedame varasemast mõnevõrra erinevas keskkonnas, Valga kesklinnas asuvas külalistemajas Säde, kus on lisaks maalähedasele külalislahkusele säilinud veel ka kübeke nostaligilist 80.aastate hõngu.
Subscribe to:
Posts (Atom)